Evelyn Kaldoja: Austav taplus

Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Tundes end suhteliselt leigena küsimuses, kas vastus on «jah» või «ei», ning olemata suur rahvahääletuste fänn, leian siiski, et eile homoabielureferendumil käinud Iirimaa pakub suurepärast eeskuju. Selles, millise vastastikuse pieteeditunde ja empaatiaga saab üht sellist debatti pidada.

«Naeruvääristamine on inimese võimsaim relv» ja «Vali sihtmärk, külmuta, isikusta ja polariseeri» – nii kõlavad soovitused kurikuulsa Saul Alinsky varasalvest. Kõik, mida ma iirlaste referendumikampaaniast tean, viitab sellele, et just Alinsky meetoditest käidi seal sihilikult ja suure ringiga mööda.

Üks iiri katoliiklik ajaleht sai umbes kuu aega tagasi kätte homoabielude pooldajate kampaaniajuhise. Sealt selgus, et keelatud on isiklikud rünnakud vastaspoole esindajate pihta ja üldtaktika on tekitada inimestes hea tunne «jah»-hääletamise suhtes. Ega «ei»-kampaania võlgu jäänud: enamasti algasid nende argumendid rõhutamisega, et homoseksuaalsed inimesed on täpselt sama head kui heteroseksuaalsed, ning jätkusid siis mehe ja naise suhte unikaalsuse selgitamisega.

Debatt käis hoogsalt, aga kibedusklimpi ei kogunenud. Üksteist «tapeti» lahkuse ja mõistvusega. See protsess kestis kümmekond aastat ning on ehk väärt isegi rohkem kui referendum ise. Inimesed said rääkida, küsida ja vastata. Nad said teadlikumaks üksteise motiividest ja soovidest. Eri arvamused jäid, aga vast püsib õhus ka üht-teist neist korrutatud vastastikustest austusavaldustest.

On suisa hämmastav, kui juhuslikult jagunesid Eesti kooseluseaduse kiirdebatis veel aasta-paar varem selle teema suhtes üsna ükskõikses tsentris püsinud inimesed tulisteks poolehoidjateks ja vastasteks. Kes nüüdki on valmis vihaselt prahvatama, et teise poole nõmedused olid paha õhkkonna põhjustajaks. Ning sealjuures pole eriti kellelgi aimu, mil moel see seadus homopaaride õiguslikku olukorda parandaks.

Juhtunut me muuta ei saa. Küll aga arendada suuremeelsust ja andestamisoskust. Et siis olla taas need kenad eestlased, kes annetasid maavärinas kannatanud Haitile rekordsumma ja helistasid pärast Pakistani uputust lehetoimetustesse, et uurida, kuidas neile tuge pakkuda. Kes käivad samadel massiüritustel ja peavad oma rahvustunde ülimaks teostusruumiks Eesti Vabariiki.

Kui läheb uueks vaidluseks, tasuks ehk enne sekkumist kõigepealt omaette mõelda argumentidele, miks teine pool väärib austust ja mõistmist. Ja siis esitada oma faktid ja tunded, jätta kõrvale pooltõed ja templid ning mitte dotseerida. Ning aktsepteerida ka neid, kellel see küsimus pole poliitiliste vajaduste tipus ja kelle vaated jäävad kuhugi halli tsooni.