Vjatšeslav Leedo

FOTO: Andrus Peegel

Ettevõtlus on nagu maalimine – igaüks võib midagi kokku sodida, kuid ilus maal tuleb ainult mõnel välja, ütles kaks päeva tagasi 63-aastaseks saanud Vjatšeslav Leedo intervjuus ajakirjale Director. Neil päevil valmib ta pintsli all läbimurdeline töö.

Tänavu sai kunstnik Leedo valmis oma esimese rahvusvahelisele turule mineva taiese. Seni peamiselt kodusaarel nokitsenud mees asutas Saksamaal ettevõtte Elb-Link Reederei, mis hakkab Elbe suudmes Cuxhaveni ja Brunsbütteli vahel parvlaevaühendust pidama. Kohmakalt võrreldes võiks öelda, et see on nagu Amandus Adamsoni «Russalka» valmimine. Nii-öelda läbimurdeline töö.

Kunstnikuna on Leedo tugeva, jõulise pintslilöögiga. Parvlaevaühendusi ei pea ta kellegagi kõrvuti, konkureerides ja teineteisel närve süües. Liinid, mida Leedo prahitud laevad sõidavad, on monopoolsed. Nii saab see olema ka Saksamaal.

Samas ei sea Leedo endale loomeinimesena mingeid piiranguid. Ta võib ühesuguse innuga teostada monumentaalkunsti ehk kaasa lüüa kinnisvaraäris ja võtta ette rüiuvaiba ehk ajalehe Saarte Hääl väljaandmise, põigates vahepeal aktimaali ehk lihaveiste kasvatusse. Karjääri alustas ta muide makramee ja akvarellidega: ristsõnade väljaandmise ja marjade müügiga Soome.

Kui need võrdlused ikka paslikud on. Leedoga peab olema ettevaatlik, sest nagu iga suur kunstnik, on ta kirglik. Pealiskaudne, tema loomingusse mitte süvenenud kunstikriitik armu ei leia. Ta on kaevanud näiteks Postimehe artikli parvlaevapiletite hinna tõusust  pressinõukogusse ja võitnud, sest ajakirjanik kirjutas ettevaatamatult, et hinda tõstab Leedo – kui puhttehniliselt määrab hinna majandusminister oma määrusega. Hiljuti saatis Leedole kuuluva Saaremaa Laevakompanii (SLK) jurist ajalehele Meie Maa kirja, kus nõudis, et ümber tuleb lükata väide, nagu viiks SLK laevad Saksamaale. Taas puhttehniline aps, sest laevad viib Saksamaale Elb-Link Reederei.

Selliseid apse kunstnik ei kannata. Leedo äridest kirjutav ajakirjanik peab olema ekstra hoolikas ja jälgima, et kõik oleks tehniliselt korrektne. Ei mingeid kuulujutte, allikata väiteid ega ennekõike üldistusi. Kui ikka linool- ja puulõikel vahet ei tee või nimetad kõiki graafikateoseid litograafiaks, on parem jääda treima seinalehenupukesi mudilaste skulptuuriringist.

Tõsise kunstnikuna ei mõista Leedo ka seda, et kunstikriitikud hakkavad teost kritiseerima siis, kui seda näevad, mitte siis, kui see on valmis. Tõenäoliselt oleks ta tahtnud Saksamaa-ärist rääkida siis, kui Elb-Linki parvlaev esimest korda Cuxhavenis ärasõiduvilet annab. Mitte praegu, kui sadamgi veel ette valmistamata. See oleks nagu tulevasest maalist rääkimine, kui värvituubidel alles korgid maha keeramata. Mis siin rääkida? Tulge siis, kui taies valmis, sain alles napilt molberti püsti!

Aga ajakirjanikud nii ei saa, neile sünnib uudis täpselt sel hetkel, kui nemad asjast teada saavad, mitte siis, kui asi valmis. Kardetavasti just seepärast ongi Leedo ajakirjanikele kättesaamatu. Tema ja avalikkuse vahel on suhtekorraldusfirma, kes tõrjub populaarse kunstniku ümber tiirlevaid kriitikuid kui tüütuid herilasi. Ja suhtekorraldaja vahendab avalikkusele samuti kellegi muu sõnu. See on nagu küsida Kalevipoja Soome-reisi plaanide kohta siililt ja saada vastus Sulevipojalt.

Suur kunstnik aga peaks siiski avalikkusega suhtlema – et vääriti ei mõistetaks. Nagu juhtus äsja, kui Virtsu-Kuivastu liini reisijad ei taibanud, miks viib kunstnik päise päeva ajal rahvast tulvil galeriist minema oma parimad maalid ja laenutab asemele tundmatu kreeka kunstniku teose eelmisest sajandist. Loodetavasti õpib ka kunstnik.

Eestis on vähemalt pool galeriikülastajatest üleõue naabrid, kes naabrimehe veidrustega harjunud, Saksamaal ootab ees aga märksa kriitilisem publik.