Juhtkiri: valitsuse sünnitunnistus - eelarvestrateegia

Kolmikliit on läbimas oma esimest, väga tõsiseks osutunud töövõime proovi. Järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia riigikogule arutamiseks saatmisega on valitsus selgelt välja öelnud, milliseid maksumuudatusi tegelikult kavandatakse.

Võrreldes sellega, mida kohe pärast 9. aprillil ametisse asumist kuulutati, on maksukavade teravamaid nurki maha lihvitud. Kompromissidest on näha, et rahandusminister Sven Sester (IRL) ning küllap ka teised koalitsiooni osalised pole poolteist kuud käed rüpes istunud.

Nii kütuseaktsiisi kui hotellide käibemaksu tõstmise kava tõttu sattus värske valitsuskoalitsioon huvigruppide ja opositsiooni turmtule alla. Loomulikult esitavad õllepruulijad ja viinapõletajad oma kohustuslikku PR-tantsu iga kord, kui tahetakse joovastavate jookide aktsiisi tõsta.

Varasemate valitsuste esimese saja päevaga võrreldes oli selgelt eripärane, et kibedat avalikku kriitikat pildusid maksukavade vastu ka koalitsioonierakondade poliitikud ning nende hulgas isegi mitmed valitsuse ministrid.

Koalitsioonikõneluste ajal hoidsid osalised avalikkuse ees suud lukus. Pärast lepingu allkirjastamist ja valitsuse ametisse asumist oleks justkui alanud valimiskampaania teine voor.

Paljud imestavad, kuidas on võimalik, et usaldus valitsuse vastu langes kiirelt ja selgelt – 57 protsendilt märtsis 47 protsendile mai küsitluses. Niisugust langust valitsuse esimese saja päeva vältel annab ajaloost tõesti tikutulega otsida. Kas see aga on ikka nii imestamisväärne, kui mõelda, et erakondade sisemised vaidlused pääsesid paisu tagant välja, avalikkuse ette alles siis, kui kolmikliit oli leppele käed alla pannud?

Koalitsioonilepe peaks harjumuspärase ettekujutuse järgi olema põhimõtteliste vaidluste lõpptulemus (toimiv kompromiss), mitte teravate vaidluste algus. Koalitsioonierakonnad ise tekitasid olukorra, mida kodanikul ongi raske mõista teisiti kui nii, et nad ise ka ei tea, mida teevad – vaatamata pikkadele läbirääkimistele pole nad suutnud teha vettpidavat lepingut ja tegevusplaani. Esimese eksamiga jäetud muljet on paraku raske kummutada isegi siis, kui järeltöö on «enam-vähem» või «päris tubli».

Sellest, millised saavad olema huvigruppide ja erakonnaliikmete reaktsioonid faktile, et nii kütuseaktsiisi kui hotellide käibemaksu tõstmine on märksa leebem kui esialgu plaanitu, saame teha järeldusi, kui heal tasemel nendega läbirääkimisi peeti ehk kui osavad poliitikud me praegused valitsusliikmed ja eelkõige rahandusminister on.

Kokkuvõttes ongi läinud selle valitsuse loomine äraspidiselt – enne leping, pärast vaidlused. Alles siis, kui riigikogu ükskord eelarvestrateegia vastu võtab, saame päris veendunult öelda, et uus valitsus on oma sünnitunnistuse kätte saanud.