:format(webp)/nginx/o/2015/05/10/4050241t1h6895.jpg)
Sõbralik soovitus: kuni sul endal lapsi pole, ole seltskonnast laste teemal rääkimisega väga ettevaatlik. Ära nea ema, kelle imik su kõrval lennukis kolm tundi röökis. Ära vaata põlgusega vanemaid, kelle laps sööb kohvikus friikartuleid ja viinereid. Ära sisista ema peale, kes lapsega mõnele üritusele tulnud ja laps hakkab nutma.
Usun, et võin kõigi väikelaste vanemate nimel öelda: me proovime, ausalt, me väga proovime, aga alati ei tule välja. Kõigel sellel on põhjus, isegi kõrrejookidel. Nüüd, lapsevanemana, saan ma sellest aru.
Kindlasti proovivad ka need vanemad, kes vaatavad õudusega, kuidas nende allakümneaastane käivitab kurikuulsa arvutimängu «GTA 5», sõidab seal kiirete autodega inimesi sodiks, jookseb hambuni relvastatult mööda tänavaid ringi ning külvab hävingut ja surma.
«Ma olen GTA-d kasutanud testküsimusena, käies vanematele ja õpetajatele rääkimas digist ja lastest. Ma lihtsalt küsin – kellele see täheühend midagi ütleb? Siis hakatakse rääkima lugusid, algklasside lastest ja mudilastest ja minul on õudne. Ühe kooli 1. klassi õpetaja ütles, et tal kogu klass mängib seda ka vahetunnis ja et ta ei tea, mida teha näiteks. 1. klass.»
:format(webp)/nginx/o/2014/12/11/3600321t1h8753.jpg)