Valdo Randpere essee: roostes kaastunne ei tohi olla diagnoos meie rahvale

VALDO RANDPERE, Reformierakond. Foto: Toomas Huik

1984. aastal põgenesin okupeeritud Eestist. Põgenesin, sest mulle ei meeldinud nõukogude võim ega sellega kaasnenud sõnavabaduse puudumine ja venestamispoliitika.  Aga eelkõige põgenesin vist sellepärast, et see oli keelatud. Nõukogu Liidus oli kodumaalt põgenemine või välismaalt siia mitte tagasipöördumine kuritegu – kodumaa reetmine. Karistuseks ENSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 62 järgi kuni 10–15 aastat vabadusekaotust või surmanuhtlus.

Minejaid oli Eestist sel ajal vähe ja kasutati saadaolevaid vahendeid. Kes sai ametlikult nn juudi-kvoodi alusel minna Iisraeli – näiteks Neeme Järvi ja Arvo Pärt; kes sõlmis fiktiivse abielu mõne välismaalasega. Minul neid võimalusi polnud, aga ma suutsin end tööle sokutada komsomoli keskkomitee kultuuri ja propaganda osakonna instruktoriks ning tänu sellele sain aasta hiljem sõita viieks päevaks turismireisile Soome. Sealt põgenesin Rootsi, kus palusin poliitilist varjupaika. Soomes seda teha ei saanud, sest vaatamata kõigi rahvusvaheliste konventsioonidega ühinemisele oli Soomel ka «sõbralik salalepe» Nõukogude Liiduga, mis nägi ette,  kõik sealt läände põgenevad inimesed saadetakse tagasi Nõukogude Liitu. Soome ametlik hoiak ei laienenud õnneks selle riigi kodanikele.

Kuna valuutat sai kaasa vahetada täpselt nii palju või pigem nii vähe, et kõige odavamat laevapiletit Rootsi selle raha eest ei saanud, siis palusin abi ühelt Seppolt, kellega olin tutvunud Tallinnas. Seppo ütles soomlasele omases stoilises puises inglise keeles kuldsed sõnad: «Sul võib minna Rootsis halvasti ja sul või minna hästi. Aga kui mina oleksin sinu asemel, siis ma põgeneksin, ja loomulikult laenan ma sulle laevapileti ostuks raha.» Seppol oli õigus.  

Nii jõudsingi Viking Lineʼiga Rootsi, mis  juba siis oli avatud riik, mis pakkus asüüli inimestele, kellele kodumaale naasmine oleks tähendanud karistust. Vahetult pärast II maailmasõda sõda võttis Rootsi vastu pea 80 000 põgenikku Eestist, neist  osa läks Rootsist edasi Ameerikasse, Kanadasse või Austraaliasse. Mitte sellepärast, et Rootsi neid halvasti oleks kohelnud, aga hirm Nõukogude Liidu läheduse ja kolmanda maailmasõja puhkemise ees pani inimesed edasi liikuma.  Ameerikasse saada oli sel ajal suhteliselt keeruline – sinna võeti vastu ainult terveid ja noori põgenikke. 

Rootsis aga oli tol ajal suhtumine põgenikesse mitte ainult inimlik, vaid ka ratsionaalne. Paraku on see ratsionaalsus tänapäeva Rootsis hääbumas ja põgenikel lastakse asuda elama, kuhu nad tahavad. Nemad aga loomulikult tahavad suurlinnade magalatesse oma rahvuskaaslaste juurde, millest seetõttu on mõnelgi juhul kujunenud sisserändajate «getod», kus rootsi keelt ei räägita ja rootsi ühiskonda ei sulanduta.

Eestlased, kes saabusid Rootsi sõja järel, ei tohtinud elama asuda suurlinnadesse – Stockholm, Malmö ja Göteborg olid nende jaoks esialgu suletud. Samas tagas maapiirkondadesse laiali paigutamine eestlastele kiire keeleõppe ja sulandumise ühiskonda. Selle tulemusel sai väga-väga suur enamik tol ajal Rootsi läinud eestlastest sealses ühiskonnas mitte ainult kiiresti jalad alla, vaid ka väga edukaks. Mäletan vestlust ühe hilisema Rootsi tipparhitektiga, kes nostalgiaga meenutas, kuidas ta noore pagulasena kusagil kolkakülas 25 ööri eest tunnis lambipirne kokku kruvis.

1984. aastal võttis Rootsi vastu 12 000 põgenikku.  Soomes oli vastav arv neli! Esimesed kaks aastat Rootsis olid rasked. Meie õnn oli, et meile anti kohe elamis- ja tööluba, mis tähendas, et ma ei saanud päevagi sotsiaalabi, aga ka seda, et esimestel aastatel sai päris palju seenel ja kalal käidud, et raha kokku hoida. Õnneks oli 1985 hea räimeaasta ja 1986. aastaks oli rootsi keel juba nii selge, et sain esimese päris töö.

Sinnamaani olime käinud laulmas väliseestlastele ja olin kirjutanud tõlgi abil arvamusartikleid Nõukogude Liidust ja sellest, mis Eestis tegelikult toimub. 1984. aastal ei osanud keegi ette näha, et juba viie aasta pärast hakkab Nõukogude Liit igast otsast murenema ja Eesti vabanema.  Sel hetkel muutus ka Rootsi poliitika Baltimaadest pärit põgenike suhtes. Kuna Eestist lahkumine ei olnud enam karistatav, siis Rootsi siit tulijatele enam varjupaika ei pakkunud. Seda sai omal nahal tunda näiteks Tõnis Mägi, kes vabaneva Eesti tolmu jalgadelt pühkis, aga pärast paari aastat asjatut ootamist Rootsi põgenikelaagris kodumaale naasis. 

Aga tagasi algusse. Rootsi mineku eel ei olnud ma elusat mustanahalist inimest näinud. Olin nende kohta  kuulnud igasugu õudusjutte alates nende kommetest ja lõpetades haigustega, aga isiklik kokkupuude puudus. Rootsi jõudes ja eriti Ameerikas käies hakkasid hirmud ja uskumused kiiresti asenduma teadmistega. Kohtusin Rootsis abielupaariga, kus naine on pärit Ukrainast ja mees Senegalist. Nende kaks tütart olid sel ajal veel pisikesed ja väga tõmmud imearmsad plikatirtsud. Aastad on läinud, mõlemal on tänaseks ülihea haridus, ägedad töökohad ja oma perekonnad – rootslastest abikaasad ja ainult pisut jumekamad lapsed. Kogu see pere on üks mu kõige-kõige lähedasemaid sõpru. Oleme läbi aastate suhelnud, hiljem ka koos äri teinud, ja ütlen ausalt: neid inimesi, keda ma rohkem usaldan, on vähe.

Praegusel ajal võtab Rootsi vastu ca 80 000 sisserändajat aastas ja Soome ligi 4000. Ometi on Rootsis tööpuudus väiksem kui Soomes. Samal ajal väidab OECD, et tänu põgenike vastuvõtule teenib iga Rootsi majapidamine umbkaudu 800 eurot aastas rohkem. Rootsi heaoluühiskond aga variseks kiirelt kokku ilma sisserändajateta, kes tihtipeale teevad lihtsamaid ja madalama palgaga töid, mida rootslased ise teha ei taha. Samas, mõelgem kuulsatele rootslastele: Zlatan Ibrahimovic, Lorine Zineb Nora Talhaoui,  Henrik Larsson, Martin Dahlin, Emilia Mitiku, Silvia Renate Sommerlath jne – tasub guugeldada ning vaadata, kes nad on, kust nad pärit on ja mida nad on Rootsile andnud.

Ma ei kirjutanud seda lugu mitte selleks, et anda kindel retsept ja lahendus meie ees seisvatele küsimustele kvootide ja põgenike kohta. Küll aga leiab tähelepanelik lugeja paljugi õpetlikku, mida Eestil tasuks arvestada, kui me oma sisserännupoliitikat kujundame. Olen täiesti valmis leppima järeldusega, et me ei suuda majanduslikel ja ajaloolistel põhjustel siinmail väga palju põgenikke vastu võtta. Aga ma ei taha, et me otsus – ükskõik milline see siis oleks – põhineks rumalatel hirmudel, kadedusel , südametusel ja fanaatilisel usul sellesse, et meie oleme paremad ainult sellepärast, et me oleme eestlased.  Minu jaoks on laul «Mis maa see on» endiselt liiga depressiivne. Veel hullem oleks, kui selles laulus kõlav fraas «Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,  on roostes häbi, südameta rind» ei oleks ainult metafoor, vaid diagnoos meie rahvale.