Arko Olesk

FOTO: SCANPIX

Selle nädala teadusuudiste valikus leiame intrigeeriva pealkirjaga artikli «Miks on vaja mehi?». Selgub, et see on küsimus, mille üle evolutsioonibioloogid on pikalt ja tõsiselt pead murdnud. Nüüd on nad saanud vastusele tubli sammu lähemale. (Ja kui te lõpuni lugeda raatsite, võib selguda, et see lugu pole mitte ainult teadusest, meestest ja naistest.)

Tõepoolest, kui vaadata liigi perspektiivist, milleks üldse on vaja kahte sugupoolt? Paljud ainuraksed, teiste seas paljud meie planeedi ühed edukamad asukad, paljunevad mittesuguliselt, näiteks lihtsalt pooldudes. Hulkraksete seas harrastatav seks on teatud vaatenurgast küsitava väärtusega tegevus – vaid pooled isenditest võivad sünnitada järeltulijaid. Milleks siis kulutada energiat ühele poolele kogu liigist, kelle roll sigitamisel on põgus ning kellest paljude liikide puhul pole seejärel järglaste kasvatamisel mingitki abi?

Bioloogid on ammu arvanud, et seda energiakulu korvav mehhanism on suguline valik. See Charles Darwini välja pakutud põhimõte on lihtne: isased konkureerivad omavahel emaste soosingu nimel, emased valivad nende seast välja teatud omaduste poolest parimad, kellega paarituvad.

See käitumine, selgitavad teadlased, filtreerib populatsioonist välja kehvemaid geenikombinatsioone ja lubab edasi kanduda soodsamatel. Ja see väärib kahe sugupoole pidamise kulu.

Ajakirjas Nature ilmus sel nädalal Inglismaa Norwichi teadlaste eestvedamisel tehtud uurimus, kus see kasu tõestati eksperimentaalselt. 2005. aastal alustasid nad pikaajalist eksperimenti punaste jahumardikatega, kus eri rühmade elu erines vaid selle võrra, mil määral oli suguline valik võimalik. Ühes rühmas oli 50 põlvkonna vältel alati üheksa isast ühe emase kohta, teises oli suhtarv viis ühele, kolmandas üheksa ühele emaste kasuks ning neljandas korraldasid teadlased sundabielusid, pannes putukapaarid ise kokku.

Eksperimendi teises osas uurisid teadlased nii tekkinud populatsioonide elujõulisust. Selleks sundisid nad putukad intsestile, paaritades õde-vendi, et tuleks esile populatsioonidesse kogunenud kahjulikud mutatsioonid. Neis rühmades, kus sugulise valiku surve ei olnud tugev, muutusid liinid sigimatuks ja surid välja keskmiselt kuue põlvkonna jooksul. Tugeva valiku rühmas oli keskmine aga üheksa sugupõlve ning mõni liin pidas vastu üle 20 generatsiooni.

Seega, väiksesse kogukonda sulgumine on hukutav. Vastupidavuse aluseks on tark valimisprotsess.

Bioloogilisi mehhanisme kultuurile üle kanda on alati ohtlik, enamasti kipuvad analoogiad vildakaks. Aga siiski, mõelgem, kus oleksime mõne inimpõlve pärast, kui #absurd-mutatsioonid ideede populatsiooni püsima jääksid.