Siim Veskimees. FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Ilmas ei ole mustvalgeid toone. On tõeliste sõjapõgenike aitamine, mida lääne inimestena kindlasti tegema peaksime, on meie endi kogemus viimasest sõjast, kui kõik, kel jaksu ja aru peas, Rootsi rannale pürgisid, on solidaarsusest tulenevad kohustused Euroopa Liidu ees ja kõige lõpuks kõige karmim tõde, mille väljaütlejat vaata et jumalateotajana koheldakse: Eesti jääb aina tühjemaks ja loodus ei salli tühja kohta – kui üks rahvas välja sureb, asustab keegi selle maa kunagi niikuinii, kirjutab kirjanik Siim Veskimees.

Nüüd tuleb medali teine külg või täpsemalt see, et ainult demagoogiaks sobib võrrelda võrreldamatut ja ainult muinasjuttudes jäävad üldse ellugi need, kes ükskõik kui ilusaid põhimõtteid järgides iseenda eksistentsi vastu astudes ilmvõimatult rumalalt käituvad.

Solidaarsus

«Rääkige siin NATO idapiiri valvavatele Itaalia lenduritele, et Itaalia peaks põgenikega ise hakkama saama!»

Asi pole siin selles, et neile lenduritele võib olla sügavalt ükskõik, et tiibade all on just eestlased või et tõelise konflikti korral näeme nende sabaleeke Itaalia poole kadumas. Oleme saavutanud kokkuleppe, et kuulume NATOsse ja nad valvavad NATO idapiiri. Tegelikult valvavad nad ikkagi Itaaliat. Selle asja nimi on geopoliitika – kui meid korra omaks võeti, ei sobi enam lasta teatud valevorstist mölakal siin päris vabalt laamendada.

Solidaarsus ei tähenda ka seda, et kui minu aed saab rämpsu täis, võin osa lihtsalt naabri õuele loopida. Kui oleme kokku leppinud teatud asju ühiselt ajada, tuleb naabrit kuulata ka selles osas, kui kõrge on plank.

Eesti osaleb jõudumööda NATO missioonidel. Eesti sõjalised kulutused SKP suhtes on kõrgemad kui Itaalial. Me teeme oma osa.

Kultuur

«Kõigest (umbes) 300 põgenikku, kes lähevad meile maksma (umbes) 10 000€ aastas (nina peale)...»

Isegi kui see oleks tõsi (ja vist ei ole vaja tõestada, et see number tuleb vähemalt neljaga korrutada), tasuks korraks mõttes panna siia kõrvale näiteks Eesti Kirjanike Liit – kah umbes samapalju inimesi, kes juba terve põlvkonna püüavad tõestada, et kultuur ei saa eksisteerida ilma kaasaegse kirjakeeleta ja selleks omakorda on vaja sellega tegelevaid inimesi. Numbrid kultuuriministeeriumile esitatud ettepanekutes, mida oleks vaja, et eesti kirjakultuur püsiks (toetustest minimaalse sotsiaalse kaitseni), on huvitaval kombel samas suurusjärgus.

Selleks Eesti riik raha ei leia. Väike inimlik žest... Tühja sest kultuurist, piisab žestikuleerimisest?

Ja ma veel ei jõudnudki palgavaesuse ja alla vaesuspiiri elavate lasteni...

Usk

Aastal 1393 põletati Euroopas nõidu, möllasid katk ja vaimupimedus. (Kes islami ajaarvamist ei tunne – just see aasta on neil praegu). Riikides nagu Eesti ja Jaapan ei ole islamiterrorismi ja muud «leebemat» sellega seotud kuritegevust väga lihtsalt põhjusel – seda usku kandvaid inimesi on vähe. Jah, islamiterroristid moodustavad islamiusulistest väga väikese vähemuse, ent ka juute toppis ahju väga väike vähemus fašistidest. See ideoloogia tunnistati inimvaenulikuks ja kuritegelikuks selle pärast, mida selle võimutsemine kaasa toob, ja hoolimata sellest, et rõhuv enamik natse armastab lapsi, loomi ja muusikat ning läheb igal hommikul korralikult tööle.

«Väga huvitav oleks see Vaaga kinni püüda ja Maale toimetada. /.../ Rumata püüdis ette kujutada, mida hakkaks Vaaga Maa peal tegema. Suur karvane ämblik pandi valgesse, peegelklaasist seintega, mere või männimetsa järele lõhnava konditsioneeritud õhuga tuppa. Ämblik surus end vastu läikivat põrandat, kõõritas kramplikult tigedaid silmi, ja et pääsu polnud, taganes, ikka külg ees, kõige pimedamasse nurka, puges sinna ja ajas mürgised lõuad ähvardavalt pärani. Kõigepealt hakkaks Vaaga muidugi solvunuid otsima...» (A. & B. Strugatski «Raske on olla jumal»)

Progressorlus ei toimi. Eeskuju ja veenmine loodetavasti ikka natuke aitavad, ent islam peab ise inimnäoliseks arenema või oma sapi sees ära keema. Kui mitu toimetusetäit ajakirjanikke peab maha lastama, kui palju lennukeid-ronge õhku lastama ja kui palju naisi vägistatama, et saadaks aru, et teatud usku ja sellega seotud maailmavaadet tunnistava seltskonna puhul on «väike inimlik žest» umbes sama briljantne mõte nagu mürgiämbliku silitamine?

Töötahe

Muidugi on kõik inimesed mingil abstraktsel juriidilisel tasandil võrdsed, praktikas aga esineb nüansse. Praegusel, enamasti vahendajate abil toimuval massimmigratsioonil Euroopasse on väga vähe ühist Ameerika-Austraalia asustamisega, kus omal ajal suri esimese aasta jooksul 9/10 väljarändajatest ja kõik teadsid, kui palju tuleb ellujäämiseks ränka tööd teha.

Ei saa võrdusmärki tõmmata Eestisse tööle tulnud Ukraina keevitaja – rääkimata näiteks arstidest ja arvutispetsialistidest – ja kusagilt pärapõrgust pärit tegelase vahel, kellega on selge, et teda ja tema peret tuleb aegade lõpuni ülal pidada. Paremal juhul; halvemal juhul põletab ta autosid ja saab hakkama millegi kirjeldamatult jälgiga, mispeale tuleb teda ülejäänud aja puuris pidada.

Oleme harjunud selliseid mõtteid kohatuks pidama ja loomulikult on meil ka täiesti omad kurjategijad, kuid kas poleks aeg taibata, et sedalaadi poliitiline korrektsus on küll sõnades ilus, igapäevaelus aga parasjagu alatu iseenda ja oma rahva vastu?

Tilk vett meres

Igal aastal kasvab Maa rahvaarv 75 miljoni võrra, vähemalt 60 miljonit neist lastest sünnib riikides, kus pole pehmelt öeldes just parimad elutingimused. Ka parima tahtmise juures ei jaksa me neid kõiki vastu võtta ja meie kultuur ei luba neile ka soovitada seda, mida soovitab Greenpeace meile kõigile – päästa planeet, kõrvalda end!

Kui Euroopa kuulutas, et võtab vastu kõik Süüria sõjapõgenikud, muutusid dokumendid kaotanud süürlasteks kõik, kes mingil määral mõnd sealkandis räägitavat keelt oskasid. Keegi ei tea, kui palju vastuvõetutest on tõelised sõjapõgenikud ja kui paljud lihtsalt olukorda kasutava illegaalse sisserännuäri «tulemus».

Meenutagem veel, et ka ISIS saadab oma võitlejaid paadipõgenikena Euroopasse.

Kas keegi üldse oskab ja julgeb öelda, kui paljud vastuvõetutest on need, keda me oma südametunnistuse järgi tõeliselt tahaksime aidata?

Rahvusriigisarnane moodustis

Viimasel ajal on ajakirjanduses paar korda vilksatanud väide, nagu oleks võõraste massilisest sissetoomisest mingit kasu. See väide on täiemõõduline veiseväljaheide! Migrantide sissetoomisel võib olla lühiajaline majanduslik efekt, kuid pikemas perspektiivis on kaasnevad kulud alati ületanud hetkekasu. Kui migratsiooni kasulikkusest räägivad ettevõtjad, on see ühiskonna petmine (isiklik kasu mulle, kaasnevad kulud maksumaksjale), kui euroametnikud, siis süüdimatu lollus või katse oma olemasolu õigustada.

Jah, meie rahvaarv kahaneb ka emigratsiooni tõttu. Mõtleks nüüd korraks, mis õieti toimub – meie noored, haritud ja töötahtelised inimesed lähevad ära ja asemele imbuvad need, kelle panus eesti kultuuri edasikandmisel ja sotsiaalmaksu tasumisel (et riik saaks näiteks pensione maksta) saab olema terve viimase põlvkonna Euroopa ja Põhja-Ameerika kogemuste põhjal negatiivne. Veelkord – oleme loonud situatsiooni, kus meie kultuuri kandev haritud tööjõud lahkub, ja asemele tulevad vastupidiste omadustega inimesed. Kas sel pildil pole midagi valesti?

Täpsustaks igaks juhuks, et saab vaid nõustuda Mihhail Lotmani ja teistega, et mõõdukas inimeste liikumine on ainult kasulik, kuid me räägime siin pikaajalistest trendidest ja hoiakutest, mille tulemusena Eesti rahvusriik kui selline lakkab matemaatilise paratamatusega paari põlvkonna jooksul olemast.

Mida teha?

Euroopa eelis läbi pikkade sajandite on olnud võimalus väga erinevatel mõtteviisidel suhteliselt lähestikku eksisteerida. Me ei pea kõiki lollusi ise järele proovima, võime natuke õppida ka teiste vigadest. Eesti ei pea korraldama Rootsi eeskujul rahvus-ökoloogilist katastroofi. Meil pole ka pidevat jama, nagu Põhja-Aafrikast pärit noored Pariisi eeslinnades korraldavad, meil oli ainult pronksiöö – järelikult oleme oma terve kolmandiku moodustavate immigrantidega suhteliselt viisakalt hakkama saanud.

Oleme Euroopa mõistes väga vaene ja mahajäänud riik ning kuni EL on ühtlustanud hinnad, aga mitte lastetoetused, pensionid ja üldse kõik selle, mille abil ühiskond kestab, peame selgelt ütlema, et oleme nõus teatud osa põgenikest vastu võtma, aga me ei saa lubada neile midagi oluliselt kulutada olukorras, kus valitseb palgavaesus ja kümned tuhanded lapsed elavad alla vaesuspiiri. Kas need tuleb päris keset kõrbet vangi panna, nagu Iisrael teeb (kõrbet meil niikuinii ei ole), või telkidesse elama, nagu Austria teeb, on muidugi maitse küsimus, aga lähenemissuund tundub olevat õige.

Ja vast kõige olulisem, mis hakkab tasapisi Euroopas kõigile kohale jõudma – vastu saab võtta ainult neid, kes on valmis sinu riigi ja rahva väärtusi tunnistama. Küsimus pole siin oma veendumustest, kommetest ja traditsioonidest lahtiütlemises. Küsimus on Eesti puhul selles, et siin elavad eestlased ja selle riigi põhiseaduslik mõte on eestluse kaitsmine. Eestisse on oodatud kõik need, kes austavad meie väärtusi ja on suutelised end ise ülal pidama. Oleme nõus aitama ka neid, kel tõesti häda käes, aga mitte nii, et meie oma inimesed kannatavad.

Ja lausa peame võimalustmööda juhtima-ärgitama selleteemalist diskussiooni Euroopas – on aeg lõpetada silmakirjalik multikulti, lugeda kahjud kokku ja püüda päriselt probleemi lahendada.