Juhan Kivirähk

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Niisugust asja, et juba esimesel valitsemiskuul satub peaminister ja valitsus massiivse kriitika alla teiste hulgas ka omade poolt ning usaldus langeb kolinal, pole olnud ühegi varasema valitsusega, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk (Turu-uuringute AS). Ta leiab, et lahenduseks on poliitikaelu korraldamise põhimõtteline muutmine.  

Sellist massiivset kriitikatulva, mille alla on sattunud Taavi Rõivase uus valitsus kohe pärast ametisse astumist, ei ole ette tulnud ühegi varasema valitsuse puhul. Kriitilised ei ole mitte üksnes opositsioon ja valijad, kriitikanooli pilluvad vastastikku isegi valitsuskoalitsiooni poliitikud. Selle tagajärjel on vähenenud usaldus nii valitsuse vastu tervikuna kui ka peaministri vastu eraldi võetuna ning kahanenud toetus kõigile valitsuserakondadele.

Kui märtsis, kohe pärast riigikogu valimisi, pidas peaministri institutsiooni väga või pigem usaldusväärseks 55 protsenti elanikkonnast (sh 65% eesti- ja 32% venekeelsetest vastajatest), siis maikuus usaldas peaministrit vaid 39% kõigist küsitletutest (45% eestlastest ja 26% mitte-eestlastest). Usaldus valitsuse vastu oli märtsi 57 protsendilt (sh 64% eesti- ja 41% venekeelsetest) langenud mais 47 protsendile (50% eestlastest ja 38% mitte-eestlastest).

Paremini pole käinud ka valitsusparteide käsi: Reformierakonna valimisteaegsest 27,7-protsendisest toetusest on alles jäänud vaid 18 protsenti, Isamaa ja Res Publica Liidu toetus on kahanenud 13,7 protsendilt üheksale, sotsiaaldemokraatide oma 15,2 protsendilt 13-le. Olukord, kus kaks kuud pärast valimisi on valitsuserakondade summaarne toetus vaid 40 protsenti, jäädes 12 protsendiga alla riigikogu opositsioonile, on pretsedenditu.

Mis on lahti?! Põhjus ei saa olla ju selles, et valitsusliitu on kokku sattunud «valed» erakonnad. Kui püüaksime kujutleda praeguse vastuolusid täis võimukoalitsiooni asemel mõnda muud võimalikku kombinatsiooni (küsitlused näitavad, et eelkõige sooviksid praeguse koalitsiooniga rahulolematud näha valitsuses Keskerakonda), oleks üldist rahulolu pälvivat tulemust samuti üsna raske ette kujutada. Poliitikas pettumise tagamaad peavad asuma sügavamal.

Kindlasti tekitavad inimestes rahulolematust ka valimislubaduste täitmiseks kavandatud maksumuudatused, millega valitsus selle, mida ta ühe käega annab, teisega tagasi võtab. Ometi tundub mulle, et aktsiisitõusudest rohkem häirib rahvast suure pildi puudumine riigivõimu toimimises ning see, et otsuseid üritatakse teha kabinetivaikuses, avalikkusega aru pidamata. Selline poliitika tegemise viis on aegunud ega sobi enam tänapäevasesse Eesti ühiskonda.

Ei saa ju pidada jätkusuutlikuks sellist poliitikat, kus erakonnad töötavad valimiste eel välja suurejoonelisi plaane, koguvad valimistel oma ilusatele lubadustele valijate toetuse, ent seejärel istuvad läbirääkimiste laua taha ning panevad kamba peale kõigest sellest kokku ühe haleda käki. Ning hakkavad pärast seda isekeskis kisklema ja üksteist süüdistama, et kokkulepe nii halb sai.

Praeguse valitsuse tegevus näibki olevat taandatud vaid maksude, aktsiiside ja trahvide kokkukogumisele ja laialijaotamisele. Tegemist on otsekui majavalitsusega, mis peab koguma elanikelt raha vajaliku remondi tegemiseks, et maja kaela ei kukuks. Selle juures takerdutakse pidevalt oma programmilistesse kinnisideedesse ega osata mõelda laiemalt, kui Exceli-tabelid võimaldavad. Uusi ideid selle kohta, kust ja kuidas riigile majanduskasvu ja seeläbi täiendavaid tulusid leida, ei paista aga kusagilt.