Jaak Jõerüüt.

FOTO: Peeter Langovits

Sven Mikseri ja Jevgeni Ossinovski viimase aja sõnavõtud on tervitatavad, kõhklused ja salapäratsemine on haihtunud. Seisukohad said avalikuks, hoiakud selgeks. Nagu praegune esimees värskelt kinnitab, pole nende vaidlus maailmavaateline, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Vaidlus käib seega erakonna taktika ja strateegia üle, nüansid ja detailid ja antipaatiad ja sümpaatiad on seejuures vaid jõulupuuehted. Erakonna mitteliikmetele ehk meile kõigile, kes me kõrvalt vaatame, käib vaidlus nähtavalt ka valitsuse nii või naasuguse tuleviku üle, seega puudutab see meid kõiki praegu hoopis rohkem kui mõnel muul ajal erakondade esimeeste valimiste puhul.

NB! Kaks suurt probleemide kamakat on aga riigi nimel otsustajate ehk valitsuse tegevuse taustaks ja koormaks – jätkuvalt keeruline julgeolekuolekuolukord ja põgenikeprobleemid. Ja need omakorda on omavahel tihedalt seotud. Tegelemine riigi rahvusvaheliste sidemete ja kohustustega jäävad päevakorda jätkuvalt ja eriliselt ning need asjad ei ole ühe-kahe ministeeriumi, vaid terve kabineti asjad.

Mina pole tüüpiline sotsiaaldemokraatide valija, aga ma hindan seda, et nad paistavad muutuvat nüüd meie erakondade seas teerajajateks. Nad ajavad oma esimehe (kes on hetkel a priori ka valitsuse liige) valimise asja väärika avalikkuse ja avaliku väärikusega. Teised võiks järele teha.

Mihkel Raua sõnakasutus oma soovi väljendamisel on rahvakeelses mõttes küll otsekohene, ent IRL-i hiljutine munateemaline valimisreklaam annab ta avaldusele tahtmatult ka muu varjundi.

Meenutada tahan Raul Rebase hiljutist artiklit siinsamas Postimehes. Tervet lehekülge ümber ei jutusta, aga põhisõnum on kordamist väärt kasvõi kolm korda nädalas: nii keerulist sisepoliitilist aega ei mäletagi, tõmbame nüüd kõik pidurit! Koos. Sest Eestis ei ole tegelikult katastroofi.

Lisan omalt poolt – kust keegi oskab hoogu maha tõmmata, see jääb sõltuma igaühe silmaringist ja elutarkusest.

Ilmateadetest ka, mõistukõne stiilis. Meteoroloogid võivad oma lõbuks ju fikseerida kihtsajupilvi või rünksajupilvi või cirrusi või stratocumulusi kui palju tahavad. Tavaline inimene vaatab ainult seda, kas sajab või ei ja kas päike paistab või ei.

Selline ongi nn seest- ja väljastvaatajate vahe. Ja selline on mu mõistukõnelikult otsene sõnum erakonnale, sest Eesti riigis oleme me kõik ainult seespool.