Kolumnist Iivi Masso leiab, et kui teha järeleandmisi keele- ja kodakondsusnõuetes, tähendaks see rahvusvähemuste kohanemisvõimeliste esindajate lojaalsuse alahindamist.
Iivi Masso: lõimumine ei seisa seaduse taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja avalikustatud, lõimumiskava monitooringu raames tehtud uuringus on lõimumise senine õnnestumine maalitud süngetes värvides.
Tõsi, uuring osutab, et rahvustevaheline suhtlemine on kasvanud ja usaldus rahvusrühmade vahel paranenud. Teisalt aga näitavad tulemused, et venekeelsete elanike usaldus Eesti riigi institutsioonide vastu on väga madal, oluliselt madalam kui eestikeelsetel elanikel, ning et kodakondsuseta isikute hulgas on soov kodakondsust saada märgatavalt vähenenud.
Uuringu koordineerija Raivo Vetik kasutab seda tutvustades dramaatilist keelt: asi on väga hull, kodakondsuse väärtus kahaneb katastroofiliselt. Mõned teised tõlgendavad tulemusi rahulikumalt: kodakondsuseta inimeste kahaneva hulga sekka jääb enam neid, kel pole olnudki plaanis seda hankida.
Suur tähtsus on pragmaatilistel põhjustel – võimalust vabalt üle idapiiri liikuda peetakse olulisemaks kui õigust riiklikel valimistel osaleda. Kõik muud õigused on ju halli passi omanikele tagatud võrdselt kodanikega.
Ometi on uurimustulemuste põhjal esitatud poliitiliselt kaugeleminevaid tõlgendusi nende põhjustest: kodakondsusseadusega on midagi valesti ja see tuleb ära muuta. Vetiku sõnul on seadus soodne sotsiaalmajanduslikult edukaile, mitte lojaalsetele kodanikukandidaatidele.
Üks probleem mehaanilisevõitu küsitlustel põhinevate sotsioloogiliste uuringutega on see, et need paljastavad teatud statistilisi tendentse ja võrdelisi seoseid, kuid pakuvad vähe infot nähtuste omavahelistest põhjuslikest suhetest.
Näiteks, kui kodakondsuse mitteomamine või mittetahtmine korreleerub inimese madala sotsiaalmajandusliku positsiooniga, siis kumbapidi toimib põhjuslik suhe, ja kas üldse toimib? Või ehk on võimalik, et samad kolmandad tegurid, näiteks maailmavaatest tingitud madal motivatsioon riigikeelt õppida, mõjutavad samal ajal nii isiku suhtumist kodakondsusesse kui ka ta võimalusi tööturul läbi lüüa?
Suhet rahvuse ja edukuse vahel on raske analüüsida, niikaua kui demograafia peegeldab veel nõukogudeaegseid majandusstruktuure ja kõik elanikud ei valda riigikeelt, mille oskuse nõuet ei saa keelega seotud ametites diskrimineerimiseks pidada.
Uuring osutab masu suuremale mõjule venekeelse vähemuse seas, kuid äsja avaldatud Eesti rikkaimate nimekirjades on venepäraseid nimesid üle kolmandiku. Seega on neil suurem osakaal kui Eestis vene rahvusest elanikel. Ehkki nimi ja rahvus ei korreleeru üheselt, on seegi mingi näitaja võrreldes sellega, et 26 rikkama seas ei ole näiteks mitte ühtegi naisenime.
Kui lõimumisprobleemides süüdistatakse kodakondsusseadust, järgneb küsimus, kas seda tuleks muuta, ja kui, siis kuidas. Eesti kodakondsusseadus ei erine teiste lääneriikide omast ja on üldises võrdluses isegi suhteliselt leebe.
Milline hind oleks keelenõudest taganemisel, mida on uuringute valguses jõutud juba nõuda? Kas riigikeeleoskuseta kodanikkonna kasvades järgneks pürgimus riikliku kakskeelsuse poole? Ja millist riigikeelt õpiksid sel juhul meelsamini tulevased saabujad, väikerahva või suurrahva oma? Muutused kodakondsusseaduses tooksid ilmselt kaasa surve muuta ka põhiseadust.
«Eestivenelaste arvamusi tuleks rohkem arvestada,» tõdeb Vetik. Aga milliste eestivenelaste? On küllalt eestivenelasi, kelle arvamused rahvuspoliitikast ei erine eestlaste enamuse omast. Samas on neidki, kes nõuavad blogikirjutustes Eesti ja teiste endiste alamate tagasipöördumist Vene föderatsiooni koosseisu.
Usun, et eestivenelastele oleks solvav, kui viimast arvamust peetaks üldiselt «nende» arvamuseks. Kuid vähemusesisene arvamuspaljusus osutab, et mingit ühtset eestivenelaste nägemust ei ole: nagu eestikeelsed, on ka venekeelsesd kodanikud (ja mittekodanikud) isikud, kellest kõigiga korraga ei saagi nõustuda.
Uurimuse valguses oleks tähtis leida vastuseid küsimustele, mis avaksid seniste tulemuste põhjusi ja näitaksid, mida elanikud tahaksid – selle asemele, mida nad ei taha.
Kui vähemusest 76 protsenti tunneb tugevat seost Eestimaaga, kuid vaid murdosa neist usaldab Eesti riiki ja selle keskseid insistutsioone – parlamenti, valitsust ja presidenti –, siis on põhjust uurida, missugust riiki vastajad praeguse Eesti asemel meelsamini näeksid, ja kas institutsioonide mitteusaldamine tuleneb sellest, et neis esindatud erakonnad pole vastajaile meelepärased (mis on demokraatias normaalne), või mõnest muust asjaolust.
Uurida tuleks ka meediatarbimise ja hoiakute suhet – kas näiteks on Vene meediast infot ammutavate elanike hulgas enam neid, kes Eesti riiki ei usalda? Samuti oleks huvitav kaasata uuringutesse ka teisi vähemusi ja võrrelda nende kohanemist. Senistest uuringuist jääb mulje, nagu elaks Eestis vaid kaks rahvust ja keelerühma.
Kui palju mõjutavad hoiakuid meeleolud kultuurilisel emamaal? Kui Armeenia välisminister tõdeb, et eestiarmeenlased aitavad Armeeniat kõige rohkem, olles head ja lojaalsed Eesti kodanikud, kas on sarnast ütelust mõtet loota ka Sergei Lavrovilt?
Uurimustest liiga äkiliste järelduste tegemisel tekib oht korrata vigu, mida on tehtud Lääne-Euroopas vähemuste lõimimisel: lootuses rahustada radikaalseid islamiste, on dialoogilauda kutsutud nõudlikke, fundamentalistlikke usujuhte, kes oma karmide vaadetega sugugi ei kajasta terve islamiusulise kogukonna arvamusi.
Neile on tehtud järeleandmisi liberaalsemaid moslemeid kuulamata ja nende huvide vastaselt. Kui Eestis tehakse järeleandmisi keele- ja kodakondsusnõuetes, et meelitada vähemuse seda osa, kes ei suuda loobuda nõukogudeaegsest peremehementaliteedist, tähendaks seegi sisuliselt rahvusvähemuste kohanemisvõimeliste esindajate võimete ja lojaalsuse alahindamist.
Tõlgendus, et mittekodanike vähese lojaalsuse puhul on viga riigis ja seaduses, osutab, et oleme muutunud euroopalikult enesekriitiliseks. Järeldus, mida me ei julge teha, on see, et viga võib olla ka vähemuse mingi osa hoiakutes. Eitamata, et järelemõtlemist jääb sel teemal ka enamusrahvusele ja poliitikutele, tuleb tõdeda, et teatud hoiakuid ei saa muuta ka kõige alandlikumate järeleandmistega – see käib nende kohta, kes lihtsalt ei lepi Eesti riigi olemasoluga.
Muul juhul aitab hoiakute muutmiseks ja ühise keele leidmiseks kõige enam suhtlemine: selgitamine, ärakuulamine, vaidlemine, arutamine. Seda juba tehakse, aga tuleks teha enam. See-eest kodakondsusseaduse muutus, mis pahandaks enamust ja kohtleks vähemusi kui lapsi, vaid lisaks pingeid ja lämmataks keskustelu juba eos.