Verni Leivak: laulud, mis kõnetavad

TLMP05: VERNI LEIVAK Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Midagi sellist, kui kuulekalt ja püüdlikult esitasid välismaalased Viinis Eurovisiooni esimest poolfinaali oodates ja Wiener Stadthallesse pääsemise järjekorras seistes meie palve peale Eesti tänavust eurolaulu – õigemini selle refrääni –, pole mina varem näinud. Šveitsi nooruk, kel Eesti lipu värvid põse peale maalitud (tõsi, teisel põsel oli Kreeka lipp), rivistas üles koguni oma sõpruskonna, luges taktimõõdu ette ja ühendkoor seepeale alustaski. Uskumatu!

Kõige uskumatum on aga see, et pikas järjekorras vaikselt seistes (tavaliselt käib ju kontserdipaiga ümber meeletu möll) ei kohanud me ühtki sinimustvalgega rüütatud eestlast. Kuid see oli lihtsalt juhus: tegelikult olid ka kõik meie fännid saalis, lipud kaasas ja puha.

Et aga lihtsad välismaalased, ning välimuse ja käitumise järgi otsustades mitte padufännid, meie laulu oskavad ja end meie rahvusvärvidega ehivad, kõneleb päris paljust. Järelikult on Elina Borni kaasabil Stig Rästa esitatud, tema loodud viisi ja sõnadega laulus miski, mis inimesi üle kogu Euroopa ja miks mitte ka maailma kõnetab. Mis see muud on, kui üldinimlik teema ja kaasakiskuv viis, mis juba pärast esmakordset kuulamist kummitama jääb. Kuuldavasti on mõni inimene kummitamisega lausa hädas olnud. Aga just selline peabki üks korralik poplaul olema. Ja ausalt öeldes on see väike ime, et alternatiivsele popmuusikale silma tegeva «Eesti laulu» lugude eelvalikust selline ajatu hitt üldse läbi läks.

Peapõhjus, miks Eesti pääsemises Eurovisiooni finaali nii üksmeelselt juba varem kindlad oldi, peitubki eeskätt toimivas laulus. Ning mis seal salata – režissöör René Vilbre ideest alguse saanud filmilik telepilt töötas laitmatult vaatamata sellele, et lava, mis Wiener Stadthallet ehib, annab lavastajale üllatavalt vähe võimalusi. Tundub ka, et delegatsioonijuht Mart Normet oskab artiste mõõdutundlikult säästa.

Kui Rästa kirjutatud laul kõneleb sellest, mis meist igaüht puudutab ja seetõttu ka selle poolt hääletama kisub, siis tänavusel Eurovisioonil on üllatavalt palju laule, mis käsitlevad hoopis muud. Sõda ja rahu, humaansus, erivajadustega või lihtsalt teistsuguste inimestega arvestamine, mure perede juurest lahkunute pärast, kes on sunnitud võõrsilt tööd ja leiba otsima, laulud, mis inspireeritud kodumaa keerulisest ajaloost või julgusest elus läbi lüüa ja riske võtta. Lilledest ja liblikatest lõõritavad vähesed, fraase nagu «düm tek tek» või «la la la» peaaegu et ei kuulegi.

Ometi ennustatakse järjekordset võitu Rootsile. Siingi on oluline sõnum, millesse tasub süveneda. Samuti olevat rootslase Mans Zelmerlöwi etteaste nii viimseni lihvitud, et isegi proovides polevat vaja eriti midagi teha või muuta. Kuna artisti isikuomadused seda võimaldavad, polevat temaga ka mingeid probleeme. Mees võtvat kogu karusselli seda liigselt tähtsustamata – teeb laval proovi ära, siis lava taga karastuseks väike õlu ning suhtleb kõigiga vabalt.

Tegelikult oleks aga huvitav teada, millised punktid Rästa «Goodbye to Yesterdayle» näiteks Austraaliast tulevad. Eestlased on Viinis omavahel ikka alatasa arutanud, et kas ja mil määral sinna kodumaise viletsuse eest väljarännanud kaasmaalased telefonihääletusel tooni annavad.

Seda saame teada juba varsti. Ööl vastu pühapäeva.