Andrei Anissimov

FOTO: Erakogu

Moskvalased jäävad Juri Lužkovi meenutama kui Venemaa «metsiku» kapitalismi ja poliitiliste muutuste ajastu viimast romantikut, nendib kirjanik Andrei Anissimov.
 

Neljanda võimu kehakeele järgi Venemaa pealinnas oli selge, et juba mitu kuud on poliitilise eliidi kõrgeimas tipus käinud arutelud, mida võib kokku võtta pealkirjas kajastatud tuntud aforismiga hukkamisest ja armuandmisest.

Esimeseks signaaliks, mis andis märku Kremli telgitagustest mängudest sihiga kõrvaldada Juri Lužkov Moskva linnapea kohalt, olid kaadrid Juri Mihhailovitšist ühe laua taga sünnipäevalapse ja tuntud ettevõtja Telman Ismailoviga, kes sai «populaarseks» seoses Tšerkizovi turu sulgemisega ning teenis ära Vladimir Putini pahameele ülikalli hotelli ehitamisega väljapoole kodumaad, lausa Türki.

Juhtkonna loogika näeb ette, et kui varastad Venemaal, siis siin investeeri ka kokkuaetud varandus. Telman Ismailov on Lužkovi hea sõber ja võib üsna kindlalt väita, et oma kapitali poleks ta saanud kokku ajada ilma Moskva linnapea abita. See oli esimene, aga tähendusrikas signaal, millega peaminister näitas välja rahulolematust lähimatele kaasvõitlejatele parteis Ühtne Venemaa.
Aga enne selle teema arendamist tasuks meelde tuletada, kuidas Juri Lužkov üldse linnapea ametisse pandi.

Mäletatavasti oli demokraatliku Moskva esimene linnapea tuntud Gavriil Haritonovitš Popov – tark inimene, kes ei pürginud suurde poliitikasse, suuresti sübariit ja intelligent. Kanalisatsiooniprobleemid, ummikud ja üldse kogu suurlinna paljutahulise majapidamise hädad matsid ta kiiresti enda alla. Seepärast, olnud veidi aega ametis, andis ta selle kerge südamega üle oma asetäitjale, valides välja asjaliku, majanduslikult mõtleva, ja mis peamine, ustava inimese. Võib arvata, et Gavriil Haritonovitši eeskuju pidas silmas ka Boriss Jeltsin, kui andis oma ameti üle Putinile. Venemaal on paljud võimule pääsenud isikud sõna otseses ja kaudses mõttes raiunud maha eelkäija pea. Ilmekaks näiteks on Sobtšaki ja Jakovlevi suhted. Gavriil Haritonovitš ei eksinud: Lužkov tuli pealinna majandamisega nii hästi toime, kui see oli üldse võimalik, ning lubas Popovil rahumeeli mugavalt edasi elada.

Mida siis Juri Mihhailovitš kaheksateistkümne aasta jooksul Moskvas ära on teinud? Tuleb kohe öelda, et palju on teinud. Arenenud sotsialismi pealinnas oli sile, ilma aukude ja rööbasteta asfalt ainult peamistel valitsusele olulistel teedel. Moskva hoovidesse ei tasunud üldse pilku heita: prügihunnikute ja solgiaukude vahel kasvasid seal vaid nõgesed ja takjad.

Metroo oli praegusega võrreldes kaks korda lühem ning magalatesse suunduvad inimesed olid transpordinappuse tõttu pidevas ahastuses. Rääkimata juba kaosest, mis valitses demokraatliku režiimi algusaegadel kogu maal, sealhulgas Moskvas: tühjad turuputkad, nälja piiril moskvalased, kaklused poejärjekordades ja üldse täielik anarhia.

Lužkov toitis Moskvat, seadis jalule korra turgudel, usaldades need aseri, tšetšeeni ja muude maffiarühmituste kätte, kes kehtestasid karmi korra ja maksid ausalt linnale andamit maksude kujul. Üldse võib öelda, et jõuda kokkuleppele kriminaalse maailmaga, mis tänapäeva Venemaal on otsekui varivalitsus ja sealjuures sugugi mitte vähem tähtis kui see õige, oskab Lužkov hiilgavalt ning see ongi üks tema edu saladustest.

Lisaks võimaldas linnapea Venemaa pealinna pensionäridel kasutada kõiki ühistranspordi liike. Ta suurendas pensionäride, meditsiinilise abipersonali, õpetajate ja veel paljude linnale hädavajalike ametialade esindajate sissetulekut päris tublisti. Ta pani idast sisserännanud Moskvat puhtaks küürima ning Moskva kojamehed muutsidki linna peaaegu euroopalikult puhtaks ja õdusaks. Moskvas hakati kasvatama ja pügama muru, mille olemasolu ei osatud varem isegi ette kujutada.

Imetlust tekitab ka võimas ehitustegevus linnapea Lužkovi ajal. Ta rajas linna kolmanda ringtee, vältides sellega transpordi täielikku kokkuvarisemist, sillutas tänavaid, sundis rentnikke restaureerima kõiki Moskva kesklinna vanu hooneid.

Võib öelda, et see kõik tuli linnale kasuks, kui mitte arvestada Lužkovi esteetilist maitset. Moskvalased suhtusid üsna kannatlikult linnapea mitte just kõige peenemasse maitsesse, sest need hüved, mida ta neile lubas, ületasid halbu külgi palju kordi.

Talle andestati ka miljardärist naine, proua Jelena Baturina, kes võttis aktiivselt osa ehitusbuumist, sest ehitamine ongi tema tegevusala, ning sai rohkelt tellimusi oma kalli abikaasa käest. See võinuks muidu Venemaal tekitada kadedus- ja vihatormi, aga Moskvas läks kõik hästi: moskvalased armastasid Lužkovi ja kallile inimesele võib ikka üht-teist andeks anda.

Mida võib talle siis süüks panna? Esiteks maotut maitselagedust, mis tõukas ta Venemaa Kunstide Akadeemia juhi Zurab Tsereteli embusse. Tsereteli ei ole kahtlemata andetu, kuid tema kunst on üpris spetsiifiline, ta on teinud palju andekaid töid skulptuuri väikevormide, maali ning rakenduskunsti alal.

 Mis aga puudutab tema monumentaalseid šedöövreid, siis eks see ole maitseküsimus, aga Peeter I mälestusmärk Moskva jõel ning näkineiud, Loll-Ivanid ja muud muinasjututegelased iidse Kremli müüri ääres tekitavad siiski palju küsimusi. Sama võib öelda ka Lužkovi valitsemisajal püstitatud ehitiste arhitektuurilise lahenduse kohta.

Need on eriskummalised, igasuguse rahvusliku eripärata, sõna otseses mõttes pärit võõrast maailmast ega kaunista Moskva arhitektuuriansamblit, vaid lõhuvad seda. Moskva on loomulikult eklektiline linn, aga selles eklektikaski on oma mõte ja võlu. Lužkov seda võlu ei mõistnud: lihtsalt kultuursust ei jagunud.

Aga nüüd tagasi errusaatmise juurde. Pärast skandaali Tšerkizovi turu ümber õnnestus Lužkovil nähtavasti sõlmida vaherahu peaministriga, keda oli ajanud raevu linnapea sõprus tolle turu omanikuga. Kuid tundub, et sellest hoolimata jõudis must kass lipsata läbi Moskva linnapea ja Venemaa presidendi vahelt. Ja see ei piirdunud ainult Tšerkizovi turuga. Algas kõik Retšniki külast, kus Lužkovi käsul hakati lammutama maju, mida väidetavalt olevat endised omanikud ebaseaduslikult püstitanud. Ettevõtmise seaduslikkus oli kaheldav.

Inimesed pöördusid Medvedevi poole ja president peatas eramajade lammutamise. Nii sai alguse Venemaa presidendi ja pealinna meeri vastasseis. Jätkus see Himki «metsakeses». Sellele olid juba Nõukogude ajal pööranud tähelepanu mitmed võimumehed: marssal Budjonnõi unistas sinna ratsutamiskooli rajamisest, mõned vormel-1 ring­raja loomisest ja nii edasi.

Iga kord hakkasid ümberkaudsete majade ja mikrorajoonide elanikud protestima. Viimasena heitis pilgu metsale peaminister, kes alles üsna hiljaaegu kiitis heaks Moskva–Peterburi kiirtee rajamise just läbi Himki metsa.

Peagi algaski ehitus. See tõi aga kaasa lausa rahvaülestõusu, suisa sõja. Ent sõjaga, nagu ikka, kaasnevad ohvrid: mitu inimest sai surma, mitu ajakirjanikku vigastada. President Medvedev, kelle poole korduvalt pöörduti, ei saanud kuidagi pigistada silma kinni massiliste meeleavalduste ees. Ta reageeriski ja peatas ehituse, aga ajutiselt, kuni küsimuse ühiskondliku läbiarutamiseni. Tee rajamisest huvitatud Lužkov asus aktiivselt peaministri poolele, lubades endale mitte just väga taktitundelisi avaldusi riigi presidendi aadressil.

Asi kippus kulgema võimutandemi lagunemise poole. Võib oletada, et peaminister ja president leppisid kokku, et ei hakka tülitsema «pisiasja» pärast, ning loobusid mõlemad Moskva linnapead toetamast. Põhjuse tagandamiseks leiab ju alati. Selge see, et tulekahjud pealinna läheduses ja veel mitmed Lužkovi käitumise negatiivsed jooned, mida talle süüks pannakse, on vaid ametlik fassaad.

Kui Lužkov poleks oma võimu kuritarvitanud, poleks ta kaheksateistkümne aastaga ka mitte midagi korda saatnud, sest seaduslikud meetodid Venemaal tagasihoidlikult öeldes ei tööta. Juri Mihhailovitši valitsemisaeg oli ere ja jääb moskvalastele kauaks meelde. Teda ennast mäletavad moskvalased aga Venemaa «metsiku» kapitalismi ja poliitiliste muutuste ajastu viimase romantikuna.
Tõlkis Marek Laane.