Vootele Päi: Eesti võib teha endast sõjapõgenike vastuvõtmise kontekstis ärahellitatud oiviku

Vootele Päi. Foto: Andres Raudjalg

Et nii meie lähemas naabruses kui ka kaugemal Lääne-Euroopas on massiline immigratsioon tekitanud sotsiaalseid probleeme pole saladus. Olles ise Pariisis elades jätnud oma rahakoti ja telefoni tõmmude kätte tabasin ennastki mõttelt, et ehk tasuks need meie piirid pigem kinni hoida, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunik ja Reformierakonna liige Vootele Päi.

Kui sealsed süsteemid ja struktuurid ei tule immigratsioonist tulenevate probleemidega toime, siis kuidas suudaks Eesti maandada immigratsiooniga kaasnevaid riske? Kõhe peakski olema, sest erinevalt e-eduloost puudub meil igasugune integratsiooni-edulugu.

Laiemat pilti vaadates tundub justkui kogukond nõustub: Eesti võiks olla Lääne-Euroopa, Eesti võiks olla Põhjamaa, aga riigi kontseptsiooni loomine pole paraku rootsi laud – võtad, mis meeldib ja oliive (eriti musti) ei puutu. Siledad teed ja suured toetused nõuavad raha, seega võib juhtuda et peab näiteks bensiini eest rohkem maksma. Samuti on Euroopa Liiduga – hästi šikk ja kasulik on sinna kuuluda, lisaks on hea kui mõjukate riikide blokk koondub keerulistel aegadel meie seljataha. Aga me ei saa eeldada, et nende mured meist mööda lähevad.

Ärahellitatud oivik

Minu suur hirm on see, et sõjapõgenike vastuvõtmise kontekstis teeb Eesti endast ärahellitatud oiviku. Jah, koolis on kõik hinded head, klassijuhataja üks lemmik pealekauba, aga puudub igasugune empaatiavõime ja solidaarsustunne. Ootame, et kõik oleks tingimusteta meie poolel, samas on lõpmatult vabandusi ja ettekäändeid oma (kitsarinnaliste) hirmude õigustamiseks.

Põgenike peamisteks sihtkohtadeks on just Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa - riigid mis ühtlasi, küll kõhklevalt, on viimase aasta jooksul korduvalt eelistanud ühtse ELi ja Ida-Euroopa riikide huve omaenda majandushuvidele. Meenutagem, kuidas EKRE veel sügisel vehkis tõrvikutega Prantsuse saatkonna ees ja nõudis prantslastelt Mistralite tehingu viivitamatut tühistamist. Nüüd leiab parlamendisaadik Madison, et «me ei pea kandma kahjusid selle tõttu, et mõni Lõuna-Euroopa riik ei suuda enda piiri valvata». Siin piisaks vaid «lõuna» asendada «ida»-ga ja Madison Le Pen’iga ja võimegi ühtse Euroopa idee tervikuna korstnasse kirjutada.

Pealiskaudsel vaatlusel pole Eesti diplomaatilised ja kultuurilised sidemed nende Lõuna-Euroopa riikidega nii tugevad kui võiks olla, eriti tavainimeste tasandil - Ukraina ja Gruusia on arusaadavalt südamelähedasemad. Samuti on meie tavainimese jaoks küllaltki kauge olukord Aafrikas või Lähis-Idas, mis ehk osaliselt ka süvendab meie mõistmatust. Meie Lõuna-Euroopa partnerid seisavad oma piiridel silmitsi väljakutsetega, mille kõrval meie Vene-probleem pea kahvatub.

Aafrika riikide väljakutsed

Sotsio-demograafilised trendid mustal mandril nagu plahvatuslik sündivus, usulised hõõrdumised, ülikiire linnastumine, ressursipuudus ning piirkondlikud konfliktid ja sellest tulenev ränne on seadmas paljudele Aafrika riikidele ennekuulmatuid väljakutseid eesseisval sajandil.

Nende väljakutsetega kaasneb alanud sajandil Euroopa jaoks paratamatult uusi põgenikelaineid. Kas nüüd ütleme juba eelmängu ajal oma Euroopa partneritele: teie asukoht, teie mure? Mis signaali me neile saadame? Põgenike lubamine Eestisse ei peaks olema kas-küsimus vaid kuidas-küsimus.

Sestap peaksimegi arutlema selle üle, kuidas põgenikke tõhusalt ühiskonda integreerida nii et nad poleks pelgalt «kuluartikkel» vaid tooksid lisandväärtust meie kultuuri- ja majandusruumi. Ja on olemas häid näiteid! Pisut enam kui aasta tagasi võttis umbes 1200 elanikuga Jumilhac-le-Grand nimeline väikelinn Prantsusmaal Akvitaanias vastu 5 põgenikeperekonda Süüriast. Ühest küljest võib seda käsitleda kui ilusat solidaarsusakti sealse kogukonna poolt, kuid teisest küljest on linn ise huvitatud sellest, et sinna tuleks juurde uusi elanikke, kes oskavad hinnata rahulikku keskkonda ning samas tooksid sinna värsket hingamist.

Halba ei tee, et antud põgenikud olid oma «eelmises» elus lihunik, elektrik, kirurg, psühholoog ja inglise keele õpetaja – nende ametikaaslaseid väikelinnas praktiliselt enam ei leidu. Lapsed, kelle nad kaasa võtsid on uutes oludes kohanenud. Kohalik koolijuht on võtnud mitmekesisuse omaette eesmärgiks. See pole pelgalt heategu sõjatule alt põgenenud lastele, vaid arendab ka neid ees ootavate klassikaaslaste silmaringi, maailmatunnetust ja empaatiavõimet. Ühtlasi anti kohalikele koolilastele võimalus ise omamoodi õpetajat mängida, sest kuidas paremini saaksid võõralt maalt tulnud lapsed võõrkeele selgeks kui mitte uute sõprade ja mängude keskel.

Meie võimalused

Prantsuse väikelinna idüll võib meile tunduda võimatult kaugena, kuid see on vaid perspektiivi muutmise küsimus. Tuleks pragmaatiliselt hinnata, et millised oleks meie võimalused põgenike kõige tõhusamaks integreerimiseks ning kuidas neid «rakendada» nii, et ka meie riik sellest midagi võidaks? Vastuvõtt ei tohi piirduda põgenike ühisesse eurokarpmajja kupatamise, paari keelekursuse ja ID-kaarti lugejasse lükkamise juhendiga. Kui me pole võimelised paremat strateegiat leidma, siis ilmselt ongi põhjust karta. Küsimusele arukalt lähenedes võivad põgenikud olla hoopis need, kes toovad ka meie väikelinnadesse uut hingamist ja mõtteviisi.

Lõppeks peame vaatama peeglisse nii indiviidi, kogukonna kui ka riigina ning küsima endilt. Kas ma kardan kõike uut ja võõrast? Kas meie kogukond on piisavalt tugev, et kaasata uusi perekondi? Kas meie riik on välispoliitiliselt kompetentne ja suudab olla vääriline partner Euroopa Liidus? Ja kas oleme seda vaid sõnades või ka tegudes? Kas oleme valmis seadma kahtluse alla nendesamade väärtuste ja arusaamade olemasolu, mille eest oleme väitnud end rahva ja riigina seisvat? Vabatahtlik solidaarsus, mida taotleme, kõlab juba sõnaühendina pisut totrana. Solidaarsus on põhimõte ja põhimõte ei saa olla valikuline. Veel parem kui Eesti ja eestlased oleks solidaarsed kvoodivabalt.

Muuseas, Kremli fašismi-propaganda taustal ei teeks üldse paha kui saaksime end näidata avatud ja tolerantse riigina.