Toomas Alatalu: Putini õigusfilosoofiast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu
Toomas Alatalu Foto: HENN SOODLA/PRNPM

Kujunenud rahvusvahelises konjunktuuris olid venemaalased kindlasti ära teeninud nii Punase väljaku sõjaväeparaadi nägemise kui ka sellele samas järgnenud ajalugu meenutanud ettevõtmistes ja etendustes osalemise ja kaasaelamise, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Riik, mis rahva elujärje otsustava tõstmise asemel armastab ärbelda relvade ja sõjaliste võitudega ning kus sõjaväeparaad on juba 20 aastat olnud aasta peasündmuseks ja uhkeldamise esinumbriks, teisiti olla ei saagi. Seekordseks  uueks emotsionaalseks sõnumiks massidele kujunes manifestatsioon sõjas hukkunute ja sõdinute fotodega, mida kandsid nende omaksed ja järglased. On teada, et see Ladina-Ameerikast 1980ndatel (Nicaragua, Argentina) alguse saanud mälestamistseremoonia juurdus Venemaal 2007. aastal Tjumenis ja sai nüüd üleriiklikuks ettevõtmiseks, milles lõi kaasa ka oma isa fotot kandnud president Putin ise.

Vladimir Putin 9. mail sõjaväeparaadil. Foto: Scanpix
Vladimir Putin 9. mail sõjaväeparaadil. Foto: Scanpix Foto: MAXIM SHEMETOV/REUTERS

Pidustuste keskmes olnud president Putin kuulutas Suure isamaasõjas saavutatud võidu «riigi ajaloo kangelaslikuks tipuks». Kuna inimkond elab siiski rohkem rahus kui sõjas, siis pean minagi ajaloolasena Venemaa ajaloo kangelaslikuks tipuks hoopiski kosmoseajastu avamist konkurentsis majanduslikult märksa arenenuma USAga. Ehkki tegemist oli jätkuvalt suletud totalitaarse režiimiga, oli Gagarini lennust aastakümneid vaesuses ja õigusetus olukorras virelenud massidele tohutu kompensatsioon kõige üleelatu eest. Toonane «oleme maailmas esimesed» tunne oli kordades siiram sellest, mida Võiduparaadil püüti massidele sisendada korduvate kinnitustega «meie relvadele pole võrdseid maailmas».

Nagu teada, polnud Kreml kosmost unustanud ja pidustuste programm nägi ette ka Reichstagile heisatud võidulipu koopia toimetamist kosmosesse, kus sellega oleks kohe kindlasti paraadi ajal ka vehitud, ent ... kosmoselaeva start ebaõnnestus ning see ei jäänud ainsaks tõrvatilgaks pidustuste kavas.

Arusaamad erinevad

Putini pidustuste aegsed sõnumid tuletasid taas meelde president Obama mullust (4. märtsil 2014) tõdemust, et teda ja Putinit ümbritsevad rahvusvahelisest õigusest täiesti erinevalt arusaavad juristid. Seda kinnitas ka Putini ja kantsler Merkeli järjekordne teineteisest möödarääkimine 10. mai pressikonverentsil – üks ei maini poole sõnagagi Venemaa osalemist Ukraina sündmustes ja üksnes imestab, miks kehtestati sanktsioonid, mille peale teine räägib sama külmalt «Krimmi  annekteerimisest» ja «sõjalisest tegevusest Ukrainas», mis andsid «ränga löögi rahvusvahelisele õiguskorrale».

Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Scanpix
Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Scanpix Foto: Kirill Kudryavtsev/AP

See teadlik möödarääkimine algas kümme aastat tagasi, kui Putin korraldas esimest korda «suure võidu» tähistamist kui süsteemset mitmeaastast (2003-2005) kampaaniat. Mäletatavasti jõudis ta siis esimeste tagasilöökide hetkel ootamatult kuulutada, et Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim «geopoliitiline katastroof», mille tagajärgi ta juba siis ja eriti selgelt hiljem on üritanud korrigeerida.

Suurimaks propagandalahinguks sel teel sai kommunistlike režiimide kuritegude hindamine, sest natsismi osas olid olemas Nürnbergi otsused. Uus otsus oli aga seotud eelmisega, sest Hitler ja Stalin tegutsesid 1939-1941 käsikäes ja selle aja salapoliitika tipuks olid mõistagi Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid.

Natsism ja stalinism

Sestap üritasid külma sõja lõppedes lõplikult vabanenud Ida-Euroopa riigid  natsismi ja stalinismi koos-hukkamõistmist, Putin aga saavutas suurriiklikult sobivate tegelastega kokkumängides selle, et esmalt mõistis ÜRO ehk siis pea kogu maailm detsembris 2005 hukka natsismi, õigemini neofašismi taassünni ilmingud (NB! Ida-Euroopas) ja alles jaanuaris 2006 taunis Euroopa Nõukogu PA kommunismi kuritegusid, kuid seda häälte vajakajäämise tõttu mitte n-ö kohustusliku tegevusjuhendina.

Sestap polegi juhus, et kui Kremlile sai selgeks 9. mail Moskvasse tulijate nappus, leiti puudujad kiirelt Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast. Tulem kujunes enam kui mõtlemapanevaks: esindatud oli  viis komparteide juhitud riiki (Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Lõuna-Aafrika, Kuuba), kellega ühte seltskonda võib arvata ka Venezuela. Viie Kesk-Aasia riigi (Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan) eesotsas on aga endised komparteide juhid.

Molotovi-Ribbentropi pakt aga kerkis mainitud pressikonverentsil üles tänu esitatud küsimusele, millele vastates Putin järjekordselt seda sisuliselt õigustas – olla taganud NSVLi julgeoleku. Sedapuhku oli Putin kärme kordama küsimuses kõlanud Venemaa kultuuriminister Medinski nime kui autoriteeti antud küsimuses. Medinski muinasjutud Balti riikide vabatahtlikust ühinemisest NSV Liiduga jmt on kaua kõlanud, ent ikkagi on Putin see, kes pani ajaloo kirjutamise üheselt paika: «Ametliku interpretatsioonita ei ole võimalik aru saada sellest, mis meie maal toimus sajandeid ja kümnendeid tagasi» (19.02.2013). Ehk siis – võim määrab ajaloo selgitamise. Proua Merkelil kui demokraatliku ja vaba ühiskonna esindajal ei jäänud jällegi muud üle, kui kosta, et Molotov-Ribbentropi pakt oli «õigusvastane sünnitis».

Putini silmakirjalikkus

9. mai paraad Moskvas. Foto: Scanpix
9. mai paraad Moskvas. Foto: Scanpix Foto: Artur Widak/Artur Widak/Sipa USA

Putini Võiduparaadi kõne sisaldas veel üht putinlikult ähmast ideed, mida ta kordas ka pressikonverentsil Merkeliga. Nimelt tuleks praegu püüelda «uue, kõigile riikidele võrdse julgeolekusüsteemi poole», mis peaks põhinema «regionaalsel, globaalsel, (kuid mitte) blokkidesse kuulumise alusel». Kentsakas mõelda, et seda räägib riigijuht, kes viimase seitsme aasta jooksul on kahele naaberriigile kallale tunginud. Hea seegi, et Venemaa juhtide sõnad välispoliitikas pole enam üllatuseks kellelegi – ikka heidetakse teistele ette seda, mida ise parasjagu tehakse, kusjuures isegi oma vahetu kaasalöömine leiab pea täielikku eitamist.

Kuna Putini üks peamisi suuvoodreid rahvusvahelises suhtluses, Riigiduuma väliskomisjoni esimees Aleksei Puškov jõudis just väita, et Venemaa liit Hiinaga on selge alternatiiv USA ja NATO laienemispoliitikale, siis on huvitav kõrvutada Putini ja talle külla tulnud Hiina esimese mehe Xi Jinpingi Moskvas peetud kõnesid.

Putini paraadikõne mainib korraks liitlaste Elbe kohtumise aegset «usaldust ja tegevusühtsust». Edasi räägiti vaid vaidluste ja konfliktide lahendamisest, printsiipide ignoreerimisest, jõust lähtuvast bloki-mõtlemisest, omaaegse võidu kursil püsimisest ja väljakutsetele vastamisest. Hiinlane aga rääkis koostööst ja pakkus samuti välja «uut tüüpi rahvusvaheliste suhete» kujundamise, millised põhinegu «koostööle ja kasulikkusele kõigi jaoks».

Teisisõnu – see, kuidas Kreml praegu oma suhteid Hiinaga esile tõstab, on selge ülepakkumine. Aga kuna tekkis auk – tasub mäletada, et kutsed 9. maiks Moskvasse saadeti 68 riigile ja rahvusvahelisele organisatsioonile ja tasemel tuli kohale sellest napilt kolmandik  – siis oli võimalus seda sõna otseses mõttes millegi suurega täita. Seejuures ka ajaloo interpreteerimise hinnaga -  omavahelise kohtumise käigus rääkisid nii Putin kui Xi sellest, et mõlemad riigid kandsid suuremaid kaotusi teises maailmasõjas. Mõistagi on see õige, ent kogu üritus oli ikkagi pühendatud Suurele Isamaasõjale, milles osalemisega polnud Hiinal otsest pistmist.

Hiina president Xi Jinping vestlemas Putiniga. Foto: Scanpix
Hiina president Xi Jinping vestlemas Putiniga. Foto: Scanpix Foto: Alexei Druzhinin/Alexei Druzhinin/TASS

Küsitavad külalised

Ka teist maailmasõda võttes vajab Hiina osa selgitamist, sest toona oli NSV Liidu ja lääneliitlaste liitlaseks  rahvuslane Chiang Kaishek, kes jaapanlase vastu võideldes oli samaaegselt kodusõjas Mao Zedongi juhitud kommunistidega, kes sisenesid Pekingisse alles oktoobris 1949. Samasugune ehk kaudne seotus 9. mai võidupäevaga oli ka säärastel küllatulnutel nagu India, Zimbabwe, Egiptuse, Palestiina liidrid.

Kõige silmapaistvamaks viimasel hetkel kohaletulemisest loobujaks osutus Iisrael, kel on 2009. aasta septembrist strateegiline kokkulepe Venemaaga mõistmaks  ühtmoodi teise maailmasõja tulemusi ja Nõukogude Liidu panust sellesse. Mäletatavasti toimusid Iisraelis parlamendivalimised, mille tulemusena jäi uuest valitsuskoalitsioonist välja valimistel tagasailöögi saanud nn venekeelsete partei Avigdor Liebermani juhtimisel. Pärast presidendi ja peaministri sõidust loobumist oli viimase hetkeni kõne all eriesindaja minek, ent lõpplahenduseks sai suursaadiku saatmine Punase väljaku tribüünidele.

Euroopast oli kohal neli presidenti – Tsehhi oma, kes vältis väljakut, aga oli kohal pärgade asetamisel Tundmatu sõduri hauale ning Serbia ja Makedonia omad. Samuti ka Bosnia-Herzegovina koosseisu kuuluva Srpska Respublika president. Õigeusklike külaliste ridu tugevdasid ootuspäraselt veel Küprose president ja Kreeka parlamendi esimees. Peaministriga oli esindatud Slovakkia ja välisministritega Sloveenia ja Ungari. Ülejäänud olid esindatud suursaadikutega (peale Leedu, kes loobus üldse osalemast).

Tšehhi president Milos Zeman (v) ja Makedoonia riigipea Gjorge Ivanov Moskvas. Foto: Scanpix
Tšehhi president Milos Zeman (v) ja Makedoonia riigipea Gjorge Ivanov Moskvas. Foto: Scanpix Foto: Sergei Chirikov/AP
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles