Mis on siis juhtunud, et märtsikuus 28 toetusprotsenti nautinud oravad on Emori värskelt avaldatud uuringutulemuste järgi kukkunud 19 protsendi peale? See, kuidas valimiste võitja oma tulemust on realiseerida suutnud, ei vasta lihtsalt inimeste ootustele. Täiesti läbipaistmatud koalitsioonikõnelused (sellest räägiti nende toimumise ajalgi, kuid alles äsja ütles endine peaminister Andrus Ansip selle kriitika ka avalikult välja).
Lõpuni läbimõtlemata valimislubadused – algul lubame, küll pärast jõuab vaadata, kelle taskust me nende täitmiseks raha võtame. Kütuseaktsiisi tõstmise kava, millest enne valimisi keegi ei kõssanud, ning selle plaani rabe õigustamine «roheliste» argumentidega. Hotellimajandusel hapniku kinnikeeramisega hirmutamine – sisuliselt põhjendamata ühe üpris tundliku majandussektori eluvõime kallale minek, mis ei saa jätta mõjutamata sealseid harilikke töötajaid, kes kindlasti ei kuulu enamjaolt ühiskonna tugevamate hulka.
Kõik see jätab peataolekus rabelemise mulje – mitte niisuguse mulje, nagu Reformierakonnalt on varem ootuspäraseks loetud: tegijad, kes teavad, kuidas ja mismoodi Eestis elu paremaks korraldada. Kui asi ei parane, siis on reitingul kahtluseta ka langemisruumi.
Emori värskes küsitluses oma tulemust varasemaga võrreldes parandanud Keskerakond, sotsid ja Vabaerakond on ilmselt oravate juurest põgenenud toetajad lihtsalt ära jaganud. Näiteks Vabaerakonna puhul ma ei oska küll nimetada ainsatki töövõitu, millega erakond oleks pärast võimukõnelustelt lahkumist silma paistnud. Kuid hetkel polegi vaja midagi teha – lihtsalt istuda ja jälgida, kuidas oravad puuoksalt pudenevad.