Juhtkiri: igaühe tööpanus on oodatud

Psüühika- või käitumishäireid, mille puhul on meditsiinisüsteemilt abi otsitud, on Eestis esinenud umbes igal kümnendal tööealisel inimesel. Üle 51 000 inimese ostis 2013. aastal mõne vastava retseptiravimi. Üle 30 000 niisuguse häirega inimese on kas osaliselt või täielikult kaotanud töövõime.

Praxise värskelt avaldatud uuringu järgi on vaimuhäirega inimeste tööga hõivatus keskmisest väiksem, tööpuudus suurem. Püsiva töövõimetuse põhjuste seas on psüühika- ja käitumishäired mõjuvad umbes iga viiendal juhul. Eestis töötab alla ühe kolmandiku inimestest, kelle vaimse tervise häire on püsiv.

Need arvud näitavad, et vaimse tervise häiretega inimesi on Eesti tööjõu seas piisavalt palju, et neile sobivate töövõimaluste leidmine oleks oluline küsimus.

Kuid mitte alati ei ole tervisehäire ise põhjus, miks inimene jõukohaselt töötada ei saa, vaid tööelus osalemist pärsivad ka ühiskonnas levinud eelarvamused.

2006. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi arvas Euroopa Liidus 63 protsenti inimestest, et psühholoogiliste ja emotsionaalsete terviseprobleemidega inimesed on ettearvamatud. Eestis aga oli see näitaja hoopis suurem – 76 protsenti. ELis arvas 37 protsenti vastajaist, et tegu on ohtlike inimestega – Eestis 60 protsenti.

Kõige kasulikum oleks muidugi vaimse tervise häireid ära hoida. Tööandjail on võimalik näiteks parandada töökorraldust nii, et inimestel oleks vähem tööstressi. Tähtis on ka inimese probleeme märgata, et ta vajaduse korral leiaks pädevat abi.

Kuid ka vaimse tervisehäirega inimeste töötamise nimel saab mõndagi ära teha. Tõsi, sellise töötajaga tegelemine võib nõuda rohkem vaeva kui terve inimese puhul. Võib juhtuda, et tervisehäirega töötaja ei käitu iga kord ootuspäraselt. See, mis terve inimese puhul on endastmõistetav, ei pruugi psüühikahäirega inimese jaoks iga kord nii olla. Võib-olla tuleb talle midagi üle seletada. Võib-olla tuleb töökohta mingil viisil konkreetsele inimesele sobivaks kohendada.

On selge, et tööandja niisugust lisategevust enamasti ei soovi ning meelsamini pigem väldib. Samas on kasu ühiskonnale kahtlemata mõõtmatult suurem, kui inimene hoolimata oma terviseveast saab teha jõukohast tööd, ei pea seega olema teiste ülalpidamisel ning saab tegutseda ühes kolleegidega normaalses töökeskkonnas.

Ühiskond, mis kaasab võimalikult palju oma liikmeid, sealhulgas vaimse tervise häiretega inimesi, asjalikku ja konstruktiivsesse tegevusse, on tugevam ühiskond kui see, mis ehitab oma liikmete vahele barjääre. Kõigi inimeste potentsiaali ärakasutamine on eriti oluline väikese rahvaarvuga Eestis. Meil ei ole kedagi ülearu ja iga töötaja panus on vajalik.