/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Jevgeni Ossinovski otsustas võistelda Sven Mikseriga. Kas veel keegi kolmas või neljas ilmub areenile, seda hetkel ei tea. Loomulikult on demokraatia tervitatav ja kus siis veel kui mitte poliitilises parteis, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Ühe esimehekandidaadiga pseudovalimised on tragikoomilised. Mida need tuhanded erakondade liikmed seejuures mõtlevad, ei tea. Vahel me kõik viriseme oma välisministeeriumi seinte vahel saja asja üle, on selline halb harjumus. Aga kui avalikul konkursil otsitakse uusi diplomaate, siis on järjekord alati pikk ja kandidaate kümme või kakskümmend ühele kohale. Konkurents on kõva. Ja kui ministeeriumi sees toimub konkurss roteerumise tõttu vabanevatele kohtadele nii saatkondades kui peamajas, siis, jah, juhtub, et mõnda kohta ei igatse algul üldse keegi. Aga enamasti on kandidaate jalaga segada ja võistlus ehtne. Ka suursaadikute kohtadele, kusjuures pretendeerivad ka need, kel marssalikepp alles sügaval pauna põhjas, see on nende loomulik õigus.
Nii et põhimõtteliselt on Mikser-Ossinovski duell hea. Aga imelik, miks Mikser nüüd äkki levitab kõhklust, et ehk ei kandideeri enam hoopis tema? Ei ole hea mõte. Põhimõtteliselt.
Sisuliselt on asjad keerulisemad. Jevgeni Ossinovski ei ole oma programmi teatavaks teinud. Kui nüüd äkki, see tähendab otse pärast valimisi ja valitsuse moodustamist, on õhus võimalus, et ühe NATO riigi kaitseministriks võib saada ilma rahvusvahelise julgeolekupoliitika kogemuseta inimene, kelle üldine programm on liiati veel saladus, siis huvi teravdub. Tonte ma ei maali, aga mõtlema paneb, viisakalt öeldes. Eriti arvestades praegust julgeolekutausta.
Siseriiklikult küsiksin aga endiselt haridusministrilt ja praeguselt sotsiaalse õigluse nimel tegutsejate liidri kandidaadilt, mida ta ette võtab, et kaitsta minu õigust rääkida Narvas eesti keelt?
Nii et mitte ainult Sven Mikser, vaid me kõik ootame Jevgeni Ossinovski täit programmi. Aga tegelikult on ta ühe programmilise, väga tähtsa seisukoha juba avaldanud. Nimelt: see valitsus ei püsi nelja aastat. Kui seda ütleks suvaline alkašš bussipeatuses või mõni Orajõe Oraakel, siis võiks muretu olla. Alati ennustatakse. Kui seda ütleb aga üks võimalik tulevane koalitsiooni liidritekogu liige, siis tekib kohe küsimuste küsimus: kas tegu on tema mure või tema lootusega? Kõik järelduv ja järgnev tuleneb selle küsimuse vastusest.