Euroopa Komisjoni esitles eile kava, kuidas asustada Euroopa Liidu riikidesse 20 000 pagulast, et kuidagigi leevendada sõjapõgenike kriisi. Eesti kvoot nimetatud kava alusel oleks 1,63 protsenti ehk 326 ÜRO ametliku staatusega pagulast, kes tuleksid väljastpoolt ELi, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida põgenikelaagritest.

Ümberasustamise kõrval ütleb Euroopa Komisjon mai lõpuks välja ka ümberpaigutatavate põgenike jaotuse. See tähendab juba üle Vahemere ELi jõudnud põgenike jaotamist. Siin oleks Eesti kvoot 1,76 protsenti.

Võib arvata, et sisepoliitikas (ja mitte ainult Eestis) tekitab igasugune kvoot omajao eriarvamusi. «Žestide aeg on läbi,» ütles Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper, kommenteerides kava eile ajakirjanikele. Žestide all pidas ta silmas riikide vabatahtlikke otsuseid probleemide lahendamiseks.

Samas on selge, et need poliitilised jõud, kelle meelest komisjoni lähenemine seni peamiselt Malta, Itaalia ja Kreeka mure lahendamisele on vale ning Eesti saab endale liiga suure koormuse, poleks rahul mitte ühegi protsendiga. Isegi üks asüülitaotleja oleks liig mis liig, ja see on omakorda äärmuslik suhtumine.

Komisjoni kava hakkab arutama Euroopa Ülemkogu. Kuid tulgu lõppotsus nii- või teistsugune, Eestil on vaja oma põgenikepoliitika üle vaadata. Eesti on pagulasi alates 1997. aastast vastu võtnud vaid 90 ning see oli ilmselt ka suhteliselt suurema kvoodi põhjus. 300 põgenikuga saab Eesti ühiskond kahtlemata hakkama. Me peame mõistma – tahtes nautida EList tulenevaid hüvesid, tuleb meil võtta ka kohustusi. Kui meie ühel päeval tuge vajame, siis me ju eeldame solidaarsust. Masu ajal hätta jäänud Lätil on kogemus varnast võtta.

Põgenike temaatika näitab kujukalt kui hädasti vajab Euroopa Liit ühtseid poliitikaid. Kõigepealt ka edaspidi tekkivate praktiliste probleemide lahendamiseks. Aga veel selgemalt vajab EL ühtset välispoliitilist häält ja Eesti esindajad on seda alati meie seisukohana üsna selgelt väljendanud.

Ühtset välispoliitikat on hädasti vaja just selles mõttes, et EL peaks palju-palju enam suutma kaasa rääkida nende laudade taga, kus otsitakse lahendusi suurtele rahvusvaheliste konfliktidele. Sest nimelt neist tulevad uued (sõja)põgenikud ja nendega koos uued probleemid. See tähendab ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegevuse ning välisteenistuse arendamist.

Liikmesriikidel võib mitmesuguste küsimuste puhul olla mugavam teha nägu, et meil siin on, näe, käik korras – tunneme ainult suitsulõhna, kui mujal lõõmab tulekahju. Kuid see on enesepettus. Tõuseb tuuleiil ja põleng meie avatud tänavas kandub hõlpsasti edasi. Me peame suutma tulekahjud ühiste jõududega kustutada. Ja pöörata jõuliselt tähelepanu ennetusele. Ka seda tuleb teha üheskoos.