Joris Van Bladel

FOTO: Pm

Ajendatuna Winston Churchilli kuulsast kõnest «Rahu vägi» (5. märtsil 1946 Fultonis), mida tuntakse ka «raudse eesriide» kõnena, arvab Joris Van Bladel, et üle Euroopa on laotunud uus kujutletav eesriie Haagist Põhjamere ääres Odessani Musta mere ääres, mis jagab maailmajao piki julgeolekumuresid.

 

Põhjas ja lõunas valitseb otsekui erinev julgeolekukeskkond, mis vajab erinevaid strateegiaid konkreetsete ohtudega tegelemiseks. Kuidas mõjutab see lõhe meie mõtlemist ja otsuste langetamist kaitse ja julgeoleku vallas? Kuidas saaksime vastu seista tulerõngale, mis praegu Euroopat ümbritseb?

9. aprillil 2015 leppisid viie Põhjamaa – Norra, Rootsi, Taani, Islandi ja Soome – ministrid kokku, et suurendavad sõjalist koostööd vastuseks Venemaa agressiivsele käitumisele nende riikide õhu- ja mereruumi lähikonnas.

Koostöö süvendamine luure, küberturbe, tööstuse ja sõjaliste õppuste vallas Venemaa süveneva ohu tingimustes Põhjamaadele kujutab endast tugevnenud riigikaitseliste pingutuste selget ja käegakatsutavat tulemust. Selle algust võib näha lisaks juba külma sõja aega ulatuvas koostöötraditsioonis ning 2009. aastal rajatud Põhjamaade sõjalise koostöö raamistikus NORDEFCO.

Ukraina 2014. aasta sündmused mõistagi süvendasid ja kiirendasid koostööd. Lisaks on teisedki, traditsioonilisest Põhjamaade koostöötsoonist väljapoole jäävad riigid tunnistanud vajadust anda oma panus selle algatuse edendamisse. 2014. aasta novembris avaldasid näiteks seitse riiki valmisolekut toetada Põhjamaade algatust: Balti riigid, Poola, Holland, Saksamaa ja Suurbritannia.

20. aprillil 2015 kutsusid Itaalia ja Malta peaministrid Matteo Renzi ja Joseph Muscat Euroopat aktiivsemalt tegutsema Vahemerel, et leevendada aina rängemat humanitaarkatastroofi koridoris, mis ulatub Tripolist üle Lampedusa saare Malta ja Itaaliani.

Ainuüksi sel aastal on teadaolevalt sel marsruudil uppunud 1500 inimest. Lisaks arvatakse, et vahetult pressikonverentsile eelnenud nädalal hukkus samas koridoris 650–900 inimest. Aprilli esimesel poolel suudeti päästa ligikaudu 11 000 inimest. See jätkuv humanitaarkatastroof kujutab endast Lõuna-Euroopa laiema lähikonna üldisema arengu traagilist tagajärge, või, küünilisemalt väljendudes, väärastavat mõju.

Pole juhus, et enamik põgenikke asub teele Liibüast, selle äpardunud riigi rannikult, kus inimkaubitsejatel on teotsemiseks vabad käed. Tõsiasi, et ohvrid on algselt pärit sellistest riikidest nagu Afganistan, Süüria, Iraak, aga ka Gambia, Somaalia, Mali ja Eritrea, näitab, et just sõda ja türannia on jõud, mis sunnivad neid inimesi lahkuma oma kodunt ja oma maalt. Sõda ja türannia, nagu kuulutas Winston Churchill kuulsas kõnes «Rahu vägi» (5. märtsil 1946 Fultonis) on «kaks hiiglaslikku rüüstajat», mis seavad ohtu inimeste kodud ja toovad kaasa «arvutul hulgal inimeste kannatusi».

Inimeste rängad kannatused Vahemerel osutavad akuutsele julgeolekuohule Euroopa lõunaserval. Juba oma tohutu arvuga võivad põgenikud tõsiselt destabiliseerida paljude lõunapoolsete riikide, näiteks Itaalia ja Kreeka, poliitilist korda. Pealegi ei ole kaugeltki kõik korras Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida julgeolekuseisundiga, sest sealsed riigid seisavad silmitsi terve rea salafistlike liikumiste mitmetahulise ohuga.

Enne Ukraina kriisi, kui Euroopas valitses veel illusioon, et me saame ise valida, milliste julgeolekuprobleemidega tegelda, valitses kahe juhtiva Euroopa riigi vahel omamoodi mitteametlik «vastutusalade» jaotus. Suuresti tava kohaselt eeldati, et Prantsusmaa võtab juhtohjad julgeolekuküsimustes, mis on seotud lõunaga (Aafrika ja Lähis-Ida), Saksamaa aga tegeleb idanaabrusega.

Pärast 2014. aasta suve peame aga endalt küsima, kas selline vastutuse jagamine pole mitte tekitanud muret valmistava fait accompli, mis võib kergesti õõnestada Euroopa julgeoleku- ja kaitsepingutuste ühtsust. Teisisõnu, paistab, nagu oleks üle maailmajao langenud kujutletav eesriie Haagist Põhjamere ääres Odessani Musta mere ääres. Põhja pool seda eesriiet nähakse sõjalaevu, Kilo-klassi allveelaevu ja kaugpommitajaid ähvardamas Euroopa pealinnu. Lõuna pool sama eesriiet on Euroopa rannikud üle külvatud meresõiduks kõlbmatute alustega, mis kipuvad kümnete tuhandete põgenike raskuse all põhja vajuma.

Põhja pool peetakse infosõda vene vähemuste toetuse saavutamiseks, lõuna pool käib propagandasõda potentsiaalsete džihadistide tõmbamiseks Islamiriigi ridadesse. Põhja pool näevad mitmed riigid ohtu oma territoriaalsele terviklikkusele, lõuna pool peljatakse üksikhuntidest terroristide rünnakuid.

Mõlemad ohukolded on igati reaalsed, aga mõlemale peab vastu astuma eri strateegiaga. Kõige lihtsamalt ja üldisemalt võib öelda, et põhja pool Haagi-Odessa joont on vajalik territoriaalkaitse ja heidutusstrateegia, lõuna pool aga tuleb rõhuda nõndanimetatud jõu kuvamise meetmetele.

Winston Churchill nentis osutatud kuulsas kõnes «üleüldise strateegilise kontseptsiooni» vajadust, mis parandaks tunduvalt «mõtteselgust, vaimupüsivust, sihikindlust ja otsuste langetamise lihtsust». Eespool esile toodud lõhet silmas pidades tuleks ehk küsida, kas ükspuha milline «üleüldine strateegiline kontseptsioon» oleks üldse adekvaatne vastus tulerõngale, mis praegu Euroopa ümber lõõmab?

Veel olulisem on küsida, millist mõju avaldab see lõhe meie mõtlemisele ja otsuste langetamisele? Raudse eesriide kõnet üle lugedes võib vaid ihaleda selle selge ja selgepiirilise aja naasmist, millest sai kõnelda Churchill. Paraku paistab, et ajastul, mida iseloomustavad hübriidsed julgeolekumured, ei ole meil enam selguse luksust.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane