Jaak Allik: sotsid valivad peaministrit

Jaak Allik Foto: Elmo Riig / Sakala

Parlamendivalimised hakkavad Eestis muutuma peaministri valimisteks, kirjutab hiljuti sotsiaaldemokraatliku erakonnaga liitunud Jaak Allik. 21. sajandi Eesti ei vaja 20. sajandi peaministrit.

Pool aastat enne riigikogu valimisi korraldab SDE liidri leidmiseks üsnagi ameerikalikke eelvalimisi. Kahjuks ei mõõdeta erakonna maakonnakonverentsidel de iure kandidaatide reaalset reitingut ega ei valita üldkogule delegaate suhtumise järgi neisse, de facto toimub aga kindlasti seegi protsess.

Pretendentide vastastikused etteheited ei küüni kaugeltki veel Obama-Clintoni vahelise poriloopimiseni, mis aga teatavasti ei takistanud demokraate valimisi võitmast ja viimatinimetatuid nüüd kenasti koostööd tegemast. Kuidas sotsidega pärast üldkogu läheb, näitab muidugi aeg.

Kuigi mitmed USAst pärit kampaaniavõtted (uksest uksele käimine, show’deks muudetud parteikongressid, ajupesu maskeerimine valijate küsitlusena jne) on meil juba ammu käibel, ei oska avalikkus ja ajakirjandus sotside uuenduse kohta kindlat seisukohta võtta.

Konkureerivad poliitikud, kes näevad sealt tõusvat ohtu, on toimuva tembeldanud sotside erakonna nõrkuseks. Leidub ajakirjanikke ja isegi politolooge, kes püüavad sellist hinnangut ka valijatele sööta.

Küsigem aga: kui praegu saaksid ka teiste erakondade liikmed ja toetajad arutada vabalt ja valida näiteks Laari, Partsi ja Aaviksoo, Savisaare ja Ratase või Ansipi ja Paeti vahel, kas tõuseks sellest Eesti poliitikale tulu või mitte? Arvan, et see puhastaks nii mõneski tagatoas õhku, teeks põlvkonnavahetuse Eesti poliitikas dünaamilisemaks ja riigivalitsemise läbipaistvamaks ning seetõttu ka rahva jaoks vähem võõrandunuks.

Seda, et IRLi ja Keskerakonna liidrid püsivad konkurentsitult oma kohal juba paarkümmend aastat ning ka Reformierakonnas vahetus juht vaid seepärast, et Siim Kallas siirdus sõna otseses mõttes parematele jahimaadele, võib muidugi pidada stabiilsuseks, kuid sama hästi ka  stagnatsiooniks.

Keda siis sotsid otsivad? Loomulikult mitte oma parteile esimeest (kes teab midagi USA Demokraatliku Partei esimehest?). Jüri Pihl saab selle ametiga kindlasti mitte halvemini hakkama kui Toomas Hendrik Ilves või Ivari Padar enne teda, ja tema asendamine/mitteasendamine võiks vaikselt toimuda ka pärast valimisi.

Sotsid otsivad esinumbrit, kes suurendaks neid toetavate valijate arvu, otsivad ausana mõjuvat peaministrikandidaati, kes oleks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks kolme suurema parlamendierakonna (valijad ära tüüdanud) vanakestele.

Nad otsivad sama, mida otsivad USA erakonnad eelvalimiste käigus – kõige enam lihtvalijate hääli püüdvat liidrit, kes viiks erakonna valimisvõidule.

Muidugi võivad eelseisvatel parlamendivalimistel võiduga üldse olla vähe imelikud lood. Kui lähevad loosi ka need Rahvaliidule ja rohelistele kuuluvad 6 + 6 saadikukohta, siis tõenäoliselt võidavad valimistel kõik neli valimiskünnist ületavat erakonda ning ka Pihli juhtimisel võiksid sotsid loota 11–12 parlamendikohale (praeguse kümne asemel).

Sisuliselt käib rebimine kogu IRLi ja roheliste häältesaagi pärast, nende 30–35 protsendi valijate pärast, kes oma erakondlikku eelistust määrata ei oska või ei soovi. Suur osa neist on nn Tarandi valijaskond, kes eurovalimistel ei valinud mitte niivõrd Indrek Tarandit (nagu Indrek ise paistab mõnikord ekslikult uskuvat), kuivõrd soovis väljendada eitust poliitiliselt korrumpeerunud ja suletud erakonnasüsteemi suhtes üldse.

Neist valijaist noorem ja haritum osa ei soovi 21. sajandil valida Eestile 20. sajandi peaministrit. Ei soovi enam Eestit juhtima inimest, kes on oma ideede pagasi ammendanud ja seotud möödunud sajandi institutsioonidega (seejuures mitte ainult kompartei või miilitsaga vaid ka ajalootõlgendamise «ainuõiguse» pärast omavahel lõputult jagelevate Eesti Komitee ja Rahvarindega).

Nende valijate silmis oleks Sven Mikseril (muide, nagu oleks ka Jüri Ratasel, Urmas Paetil või Taavi Veskimäel) oluline eelis: tänapäevane haridus, avaram maailmavaade ja vabadus ajaloolistest dogmadest. Nende valijate silmis vääriks Eesti 32-aastase peaministriga omal ajal tehtud eksperiment kordamist.

37-aastane Mikser on pealegi ennast 28-aastase kaitseministrina juba tõestanud. Tema miinuseks on ehk vähene võimekus erakonnale sponsorraha väljapressimisel (kergejõustikuliidu presidendina ei tulnud ta sellega ju toime). Kuid arvestades, et ühe erakonna esimees sai säärase tegevuse tõttu kriminaalkaristuse, jääb üle oodata, et ehk võetakse eesoleva kampaania käigus ka mõne teise erakonna juht vahele ning siis jõutaks ka Eestis (Läti eeskujul) kokkuleppele valimiskuludele mõistliku ülempiiri seadmises.

Sotsid saaksid igatahes loota kahele potentsiaalsele valijate grupile – haritlaskonnale ja muulastele, kes just oma objektiivse olukorra ning sisuliste huvide pärast võiksid neid praegusest rohkem toetada.

Esimeste jaoks peaks Tallinna koalitsioon muutuma silmanähtavalt tulemuslikumaks, teised vajaksid selgelt distantseerumist «hauarüüstajate parteidest», kelleks venekeelse valijaskonna põhiosa peab pronksööga seotud erakondi. Mõlemad eesmärgid on küllalt delikaatsed, kuid erakonnale uue kuvandi loomiseks hädavajalikud.

Nagu teisteski Euroopa riikides muutuvad parlamendivalimised ka Eestis üha enam peaministri valimisteks. Seda näitas eelmistel valimistel Ansipile talle täiesti võõral Harju- ja Raplamaal antud 22 000 häält ja Reformierakonna vägagi erinevate esinumbrite suhteliselt ühtlane häältesaak kõigis valimisringkondades.

Seda taipas ka reklaamifirma, seades juba neli aastat tagasi Reformierakonna kandidaatide valimisplakatitele taustaks Ansipi portree.

Küsimus, kas uus peaminister võiks tulla erakonnast, kellele praegu jagub toetust vaid viie kuni kümne protsendi ulatuses, polegi sellises kontekstis eriti oluline. Hääletamine just selle peaministrikandidaadi (ja tema erakonnakaaslaste) poolt tähendab ju hääletamist teiste peaministrikandidaatide vastu ning nagu eurovalimistel veenduda võisime, pakuks see rahuldust enam kui veerandile valijaile.

Programmid? Kõik erakonnad on ju olnud nii valitsuses kui ka opositsioonis ning on teada, milleks nad on suutelised. Programm mõõdab meie valimistel pigem erakondade valetamisnahaalsust. Paratamatu koalitsioonivalitsuse puhul nullivad partnerid nagunii üksteise sisulised ja radikaalsed lubadused.