Ramon Loik: migratsioonikriisis pannakse proovile Euroopa turvalisus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramon Loik
Ramon Loik Foto: Erakogu

Saksamaa ja Rootsi ennustavad, et neile võib põgenikke saabuda üle 100 000 üksnes sel aastal, Eesti puhul on aga kasvavat migratsioonisurvet oodata pigem idast, kirjutab sisekaitseakadeemia teadus- ja arendusprorektor Ramon Loik.

Euroopa Liit (EL) seisab silmitsi praegusaja suurima migratsioonikriisiga, mis perspektiivis muudab liidu siseturvalisuse süsteemi ilmselt põhjalikult. Illegaalse immigratsiooni, sh piiriülese organiseeritud inimkaubanduse probleem ei ole ELile kaugeltki uus, kuid järjest tugevnev surve on poliitiliselt üha teravamate teematõstatuste allikas ja toidab radikalismi.

Kriisi põhikarakteristikud

2014. aastal sisenes, sh smuugeldati, ELi ebaseaduslikult rohkem kui 276 000 migranti. Võrreldes 2013. aastaga oli kasv 159 protsenti. Hinnanguliselt 220 000 neist saabus Vahemere kaudu.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) arvestuste järgi on selle aasta ohvrite arv aprillikuu seisuga Vahemerel 30 korda suurem kui mullu samal ajal. IOM kardab, et 2014. aastal hukkunud paadipõgenike koguarv 3279 ületatakse tänavu väga kiiresti ja see võib praeguste arvude põhjal ulatuda aasta lõpuks 30 000ni. ÜRO põgenikeagentuuri UNHCR andmetel on sel aastal praeguseks Vahemerel hukkunud 1300 inimest, mis teeb sellest kõigi aegade ohvriterohkeima ajavahemiku.

Turvatunnet kõigutavad kriisid on ELile suures ja järjepidevas mastaabis ohtlikud. Need toovad esile vastuolusid liikmesriikide vahel ning külvavad hirmu ja ebakindlust, millel omakorda võivad olla radikaliseerivad poliitilised tagajärjed. Kriisist ülesaamine võib Euroopa koostöömehhanisme samas ka tugevdada, kui leitakse konstruktiivsed ja lõimumist väärtustavad lahendused.

Ei saa ütelda, nagu poleks EL olukorra lahendamiseks kohapeal midagi teinud.  Euroopa Komisjon on Süüriast ja selle naaberriikidest, nagu Liibanonist, Iraagist, Türgist ja Jordaaniast lähtuva põgenikeprobleemi lahendamiseks võetud meetmeteks eraldatud ligikaudu 872 miljonit eurot. Läinud aasta lõpus anti lisaks 180 miljoni euro suurune abipakett Süüria kriisi mõjudega toimetulekuks. Halvenevat olukorda arvesse võttes võib aga öelda, et need abinõud ei ole siiski olnud piisavad.

Euroopa Liit on senini viljelenud suhteliselt liberaalset rände- ja asüülipoliitikat ning inimkaubitsejate organiseeritud võrgustikud kasutavad seda oma «ärimudelis» aktiivselt ära. Nüüdisaegne orjakaubandus on valmis vägivallaks, et ohvritelt rohkem raha välja pressida – kuuldavasti 1200–1500 dollarit ühe paadikoha eest. Statistika järgi paistab see olevat tulus äri. Viimase kolme aasta jooksul on süüdistusi inimkaubanduses üle ELi esitatud 8500–9000. See annab tunnistust probleemi ulatusest; tegelikult aga on probleem arvatavasti veelgi suurem kui ametlik statistika ja võib ennustada, et see suureneb veelgi, kuna ebastabiilsus ja kodusõjad nii Põhja-Aafrikas kui ka Lähis-Idas vinduvad ilmselt veel aastaid.

Liikmesriigid said Euroopa Komisjoni andmetel 2013. aastal kokku 435 385 asüülitaotlust, 2014. aastal aga juba 600 000.

Seejuures esitatakse 90 protsenti asüülitaotlustest vaid kümnele liikmesriigile: Saksamaale (34 protsenti taotluste koguarvust), Rootsile (14), Itaaliale (10), Prantsusmaale (10), Ühendkuningriigile (viis), Ungarile (viis), Hollandile (4,2), Belgiale (3,9), Austriale (3,9) ja Taanile (2,4 protsenti).

EL võõrustab ligikaudu 7,6 protsenti maailma põgenike koguarvust, mis moodustab ligikaudu 0,2 protsenti liidu kogurahvastikust. Kõige enam pagulasi viibib Euroopa Komisjoni arvestuste järgi Prantsusmaal, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Rootsis ja Itaalias.

Vaatamata sellele on ÜRO erisaadik François Crépeau viimaseid sündmusi ajakirjanduses kommenteerides märkinud, et lääneriikide tegevusetus Süüria probleemi puhul aitab kaasa aina kasvavale põgenike kriisile Vahemerel ja suisa soodustab inimsmugeldajate äri. Tema hinnangul peaksid lääneriigid looma laiaulatusliku plaani, mille järgi võtaksid viie aasta jooksul vastu veel miljon Süüria põgenikku.

Suureneb ka surve Eestile

Oleks naiivne loota, et EL suudaks omal jõul immigratsiooni lähteregioonides stabiilsuse ja korra jalule seada, vaatamata neile sadadele miljonitele eurodele Euroopa maksumaksja rahale, mis on nendesse piirkondadesse juba suunatud. Enamik abirahast on tõenäoliselt liikunud läbikukkunud riikide korruptiivsetesse kanalitesse, vastasel juhul tajuksime mingitki positiivset mõju lumepallina paisuvate probleemide asemel. Võib nõustuda Euroopa Ülemkogu presidendi Donald Tuski hoiatusega, et kiiret lahendust ei ole. Seega tuleb vaadata mitu aastat ettepoole ja juba praegu valmistuda olukorra halvenemiseks, et kõige pessimistlikumad ohustsenaariumid jääksid siiski realiseerumata.

Viimane erakorraline Euroopa Ülemkogu (23.04.2015) otsustas kolmekordistada raha päästeoperatsioonidele, sh ELi operatsioonidele Triton ja Poseidon. Finantseeringu suurendamine 120 miljonile eurole muudab Tritoni võrdväärseks Itaalia missiooniga Mare Nostrum, mille abil päästeti Vahemerelt eelmisel aastal ligikaudu 100 000 migranti. Samuti pakuvad paljud liikmesriigid tehnilist abi lennuvahendite, aluste jm vajaliku näol.

See on kahtlemata hea uudis, kuna turvalisuse solidaarsele jagamisele antakse finants- ja koostööabi juurde. Praegusel juhul taastatakse vahepeal vähendatud rahasummad otsingu- ja päästeoperatsioonidele, mis teisest küljest kahandab entusiastlikumat esmamuljet. Kindlasti vajab probleemidega toimetulek senisest suuremat finantspanust, mis ilmselt tähendab lisaraha ka Eesti poolt.

Eelnevast siiski lahenduseks ei piisa ja üha selgemini sõnastatakse vajadus paigutada põgenikud ümber mingi (solidaarse) jagamismehhanismi abil. Saksamaa, kes koos Rootsiga võtab vastu suure osa asüülitaotlejatest, on kantsler Angela Merkeli suu läbi juba jõuliselt kutsunud üles asüülisüsteemi reformima, et surve jaguneks ühtlasemalt üle kogu ELi.

Väheste liikmesriikide valitsused on aga valmis vastu võtma senisest oluliselt rohkem sisserändajaid ning vabatahtlikud kokkulepped on suhteliselt piiratud ulatusega. Teisalt on tõsi ka see, et suurima surve all olevad Itaalia, Kreeka ning Malta ei suuda kinni pidada Dublini regulatsioonidest, mille järgi vastutab varjupaigataotleja eest liikmesriik, kuhu põgenik esimesena liidus sisenes. Sellega kahjustavad nad kogu Schengeni ala usaldusväärsust. Migrante saab praegu ümber asustada ainult vabatahtlikkuse alusel, kuna kohustuslikuks ümberasustamiseks puudub ELil selge õiguslik alus.

Politsei- ja piirivalveameti andmetel esitati Eestile 2014. aastal 147 varjupaigataotlust, võrdluseks: 2013. aastal oli taotlusi 97. Eesti kuulub Euroopa Liidus nende hulka, kes on põgenike liikmesriikide vahel jagamise vastu ja leiab, et igasugune ümberasustamine saab olla vaid vabatahtlik.

Kui meie lähiriigid Saksamaa ja Rootsi ennustavad, et neile võib üksnes sel aastal saabuda üle 100 000 põgeniku, siis Eesti puhul on suurenevat migratsioonisurvet oodata pigem idast. Näiteks Ukrainast tulevate taotluste arv on kasvanud mitukümmend korda. Venemaa praeguste tendentside süvenedes võib tugevnevat rändesurvet oodata ilmselt sealtki. Mingil hetkel võime seista silmitsi vajadusega, et keegi aitaks meid seda koormust kanda.

Koordineeritud tegevuskava

Euroopa Komisjoni poolt viimati pakutud tegevuskavast hakkab ootuspäraselt silma keskendumine piiriturvalisusele. ELi piirivalveagentuuri Frontex mandaat raamistub küll vaid piirikontrolliga, kuid selle missioonid saavad otsida ja päästa merehädalisi, kuna mereõiguse järgi on päästmine iga laeva kohustus.

Kindlasti ei saa aga veeretada kogu migratsiooniküsimust veidi üle 300 töötajaga Frontexi õlule, kuna tegemist on peaasjalikult liikmesriikide piirivalvetegevusi koordineeriva agentuuriga. Ligikaudu 115 miljoni eurose eelarvega saab Frontex kutsuda liikmesriikide ametnikke n-ö Euroopa piirivalve üksustesse (ingl k European Border Guard Teams) ühisoperatsioonideks, kiirreageerimiseks ja katseprojektideks, kuid ka see eeldab liikmesriikidelt aktiivset panustamist. Uue programmi väljatöötamine kiiremaks tagasipöördumiseks Frontexi koordineerimisel on kindlasti päevakajaline, kuid mõneti pikaajalisema efektiga meede.

Tekkinud migratsioonikriis on taas toonud selgelt ilmsiks vajaduse ELi siseturvalisuse ja õiguskaitse agentuuride, nagu EUROPOLi, Frontexi, EASO ja EUROJUSTi tulemuslikumaks koostööks, et ennetada, tuvastada ja tõkestada smugeldajate võrgustikke ning hävitada või konfiskeerida nende kasutatavad alused jm illegaalses tegevuses kasutatav tehnika.

Oluline on koordineeritud ja nn sihitatud võitlus inimkaubitsejate vastu, mis tähendab nii smugeldajate laevade kindlakstegemist, hõivamist ning hävitamist kui ka organiseeritud grupeeringute juhtliikmete tõkestamist. Laevade lõhkumine jm taristu halvamine on vaid üks võimalikest aktiivse sekkumise meetmetest. Operatiivkoostöö tuleks nihutada välimõõtmes veelgi sügavamale ettepoole, et lõhkuda piiriülest kuritegevust organiseerivad illegaalsed võrgustikud.

ELil on selleks kasutada tehnoloogilised, sh satelliidivõimekused (SatCen) ja Eurosuri süsteem piirialade monitoorimiseks, samuti liikmesriikide tehnilise, oskusteabe ja inimressursi abi suurendamiseks ning koordineerimiseks. Itaalia välisminister on tõstatanud koguni piiratud sõjaliste aktsioonide võimaluse, milles võiks võtta eeskujuks terrorismivastased operatsioonid, mida korraldatakse Iraagis ja Süürias ISISe suhtes.

Rooma on märku andnud valmisolekust juhtida oma endises koloonias vajadusel ka rahvusvahelist rahuvalvejõudu, mis vajab aga ÜRO mandaati. Piiratud sõjaliste aktsioonide kasutamise puhul on samas oht, et pinged eskaleeruvad ja probleemide lahendamise asemel võib tulemus olla vastupidine.

Järjepanu tuleb tähelepanu pöörata tegelikele ennetusmeetmetele asukohariikides, mitte ainult abiraha jagamisele. Võimaliku variandina on veel vähe arutatud võimalust põgenikke n-ö profileeritult hinnates liikmesriiki vastu võtta. Viimane võiks olla omamoodi sihitatud koormuse jagamise meede, mida saaks katsetada näiteks vabatahtliku ümberasustamise katseprogrammi raames.

Enesestmõistetav on Euroopa Komisjoni nõue, et EASO peaks looma spetsiaalsed üksused Kreekas, Itaalias jt lähteriikides asüülitaotluste ühiseks hindamiseks. Samuti peaksid liikmesriigid kõigilt migrantidelt võtma sõrmejäljed, need vastavatesse süsteemidesse kandma ja mitte lubama isikute identifitseerimisel andmeauke.

Kiire meetmena saab tugevdada immigratsiooni sideohvitseride võrgustikku migratsiooniandmete ulatuslikumaks kogumiseks ja analüüsimiseks, koostöös juba nimetatud ELi õiguskaitse agentuuridega. Ühtlasi oleks tagumine aeg rakendada paremini Euroopa välisteenistust ning tugevdada ELi delegatsioonide panust Liibüa ja naaberriikide kaasamisel illegaalse immigratsiooni tõkestamiseks.

Euroopa Liidul on tegelikult olemas märkimisväärne siseturvalisuse tagamise ressurss, mida koordineeritult kasutades saaks senisest veenvamaid tulemusi. Kui tavaliselt mõtleb ELi bürokraatiamasin pigem piirangute kategooriates, siis praeguse katse läbimiseks tuleb avada kõik siseturvalisuse koostöö võimaluste aknad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles