Juhan Saharov: pagulaste ümberasustamine ja kohanemine Eestis – müüdid ja faktid

Juhan Saharov Foto: Erakogu

Viimastel nädalatel on palju kõneainet pakkunud pagulaste vastuvõtmise ja ümberasustamise temaatika nii Euroopa Liidu kui Eesti kontekstis. On küsitud ka, et «miks kõik, kes on esinenud immigratsiooni pooldajana, on teemast rääkinud vaid abstraktselt ega ole söandanud konkreetseks minna?», kirjutab MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuse pagulaste tugiisikuteenuse juht Juhan Saharov Postimehe arvamusportaalis.

Olles ise pagulaste kohanemisega otseselt seotud - viimased viis aastat korraldame Eestis elavatele pagulastele tugiisikuteenust Johannes Mihkelsoni Keskuses - ning selle perioodi jooksul kokku puutunud ligi 60 Eestis elava pagulasega, kirjeldan konkreetsemalt meie seniste pagulaste kohanemist. Samuti seletan lähemalt, mida kujutab endast Euroopa Liidu sisene pagulaste «ümberasustamine».

Pagulaste kohanemine Eestis

Johannes Mihkelsoni Keskus (JMK) tegeleb pagulaste tugiisikuteenusega Eestis alates 2008. aastast, seda rahastab Euroopa Pagulasfond ja Eesti Siseministeerium. Kui esimestel aastatel oli meil väga vähe pagulasi keda nõustada (mõnel kuul vaid viis inimest), siis kahel viimasel aastal on nende arv kasvanud. Võrreldes muu Euroopa arvudega on neid Eestis aga endiselt ülimalt vähe. 2014. aastal võttis Eesti vastu 20 pagulast, 2013. aastal vaid seitse. Seega rääkida massilisest sisserändest Eestisse on väga suur liialdus ning ka läbi ümberasustamise saab pagulaste arv suureneda vaid marginaalselt.

Meie keskusel on hetkel 18 koolitatud tugiisikut üle Eesti. Nad asuvad Tallinnas, Tartus ja Lääne-Virumaal (kuna seal on pagulaste elukohad) ning abistavad neid iganädalaselt. Märkuseks, et pagulased on isikud, kes on juba saanud rahvusvahelise kaitse ja elamisloa Eestis. Kokku abistame igal aastal keskmiselt 50 inimest (nende seas ka varjupaigataotlejaid).

Eestisse tulnute päritoluriikideks on Afganistan, Süüria, Sudaan, Kosovo, Palestiina ning muidugi ka Venemaa ja Ukraina. Tugiisikute tööülesanneteks on aidata pagulastel paremini kohaneda Eestis, nõustada neid suhtlemisel ametiasutustega (sh koolid, lasteaiad, haiglad) aga olla ka psühholoogiliseks toeks. Vajadusel abistab tugiisikut tõlk ning kõige enam on vaja läinud araabia keele tõlki (sudaanlaste ja süürlastega suhtlemisel). Selline abi kestab üks aasta, pärast mida vaadatakse üle tugiteenuse jätkamise vajadus.

Pered lõimuvad hästi

Võrreldes viie aasta taguse olukorraga on suurenenud töö leidmise protsent pagulastel ja paranenud eesti keele õpe. Keeruline on hinnata erinevate pagulaste keskmist õnnelikkuse astet, ent on üks fakt, mille saab välja tuua – pered lõimuvad Eesti ühiskonda paremini kui üksikud inimesed. Läbi laste aktiivse keeleõppe, suhtluse ja kaaslaste tekkimise (koolis, trennis või lasteaias) tõuseb ka vanemate tahe suhelda eesti keeles ning huvi arendada last läbi eestikeelse hariduse.

Samas on Aasiast ja Aafrikast pärit pagulaste isoleerituse tunne üsna suur probleem. Kui tugiisik osutub ainukeseks eestlasest kontaktiks pagulasele, siis üritab ta olla ka eestikeelsete võrgustike ja tutvuste vahendajaks. Venekeelsete pagulaste isoleeritus ei ole mõistagi nii suur, nende lõimumine on toimunud paremini, mis on Eesti olusid teades ka väga loomulik.

Riigi abi on viimasel kahel aastal märgatavalt tõusnud, Vao vastuvõtukeskus on teinud head tööd pagulaste abistamisel elukoha leidmisel. Arendamist vajab veel pagulaste abistamine töökohtade leidmisel ning kultuuriliste erinevustega arvestavad koolitused. Siin oleks vajalik otsene koostöö tööandjate ning ka Töötukassaga. Ent ka selles osas areng juba toimub.

Väljakutsetest – neid on alati nagu igas ühiskonnas. Pagulased on tavalised inimesed, erinevate eesmärkidega elus nagu me kõik. Täpselt samuti nagu läheb eestlastel välismaal kohanemine ja töö leidmine erineva edukusega, toimub see ka siin. Eestisse on sattunud väga erinevate oskustega inimesi, neid tuleb ainult osata suunata ja tööle aidata.

Ümberasustamine

Mida aga täpsemalt kujutab endast «ümberasustamine»? See on jäänud praeguses debatis õhku rippuma ning andnud võimaluse spekuleerida massidega kui ka sellega, et Eesti ei suuda seda protsessi kontrollida. Tegelikult kujutab see endast ELi riikide poolset väga pragmaatilist otsustusprotsessi ja tegevuskava.

ELi sisese ümberasustamise programmides ei määrata vastuvõtvale EL riigile mingit konkreetset arvu ega konkreetseid isikuid. Vastuvõttev riik ise määrab selle arvu ja valib need isikud. Samuti rahastatakse nende inimeste kohanemist ELi ühisest eelarvest. Mitmed Ida-Euroopa riigid nagu Bulgaaria (valinud 4 isikut ümberasustamiseks), Ungari (5), Leedu (6), Slovakkia (10), Sloveenia (10), Rumeenia (10) on juba osalenud ümberasustamises, EUREMA projektis 2011.-2012. aastal, kus abistati väikest Maltat pagulaste ümberasustamisel.

Me räägime siin 5-10 pagulasperekonnast riigi kohta. Just sellised on arvud, millega Ida-Euroopa riigid on seni lõunapoolseid maid aidanud. Lõuna-Euroopa riikidele on see olnud sümboolne aga siiski väga vajalik toetus, sest läbi selle tunnetavad nad, et nad ei ole üksi. Ümberasustatud perekondadele on see aga elu muutev sündmus. Nad saavad jätkata oma elu turvalises keskkonnas, lootes et nende lapsed saavad jätkata haridusteed ning et nad ise suudavad end kuidagi ära elatada.

Eestile ei määrata hulka pagulasi

Ümberasustamine on olnud selektiivne protsess - nii ELi sisese kui ÜRO pagulasorganisatsiooni (UNHCR) poolt korraldatava ELi välise ümberasustamise programmides on riikidel olnud valikuvõimalus keda nad ümber asustavad. Ümber asustatud inimesed valitakse tavaliselt (a) haavatavatest gruppidest (saatjata alaealised, haiged, piinamisohvrid, üksikud naised jm) ning (b) inimeste hulgast, kes enam sobivad kokku vastuvõtva riigi tingimustega. Nii et arvamus, et määramatu hulk pagulasi võidakse Eestile lihtsalt kuskilt kõrgemalt poolt määrata, ei vasta tõele. Ümberasustamise senine kulg näitab seda, et riigid teevad pragmaatilisi otsuseid keda täpselt ümber asustatakse.

Ümberasustamise plaan pannakse väga täpselt enne paika – uuritakse nii pagulase tööoskuse kohta kui seda kas vastuvõtval riigil on talle tööd anda; uuritakse nende haridust ja keeleoskust samal ajal arvestades vastuvõtva maa haridusvõimalusi; hinnatakse kuidas teatud kultuurist pärit pagulane võiks sobituda vastuvõtvasse kultuurilisse kogukonda jne.

Kõlab karmilt aga just seesuguseid analüüse tehakse enne inimeste valikut. Juhtunud on sedagi, et kõiki vastuvõtu kriteeriumeid ei ole saadudki vastama ning mõned riigid on lõpuks vastu võtnud vähem inimesi kui algul plaanitud. Muide, ka pagulane ise peab nõustuma vastuvõtva riigiga ja 2011. - 2012. aasta ümberasustamise praktika näitas, et pagulased eelistasid riike, kus oli olemas vastav kultuuriline kogukond (mis on igati mõistetav). Jutu mõte on see, et ümberasustamine on ratsionaalne ja iga maa siseriiklikke võimalusi arvestav protsess.