Eero Rebo

FOTO: Andrus Peegel

Inimeste kaitsetahtel on kahtlemata üsna otsene seos riigi kaitsevõimega. Sel nädalal avaldatud kaitseministeeriumi tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringu järgi on enam kui 80 protsenti Eesti meeskodanikest valmis, relv käes, maale tunginud vaenlasele vastu astuma. Juba ainult selliste arvude avaliku tähelepanu alla sattumine teeb meid seesmiselt tugevamaks.

Kuid uuring on uuring ja elu on elu. Küsida võib kõike, vastajat mõjutab küsimuse sõnastus ja õieti me ju ei tea, milliseks kujuneks hüpoteetiline vaenlasele vastu astumine. Kui Eestis on üks mees, kes meie kaitsetahte kohta päriselt midagi teab, siis on see kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonelleitnant Eero Rebo. Ja kui mitte enne, siis pärast suurõppust «Siil» on selle kindla- ja selgesõnalise ohvitseri peas pilt parasjagu klaar.

Siis, kui ta on näinud, kuidas toimivad koos kõik need enam kui 13 000 meest, kes neil päevil Eesti maal ja õhus müttavad. Kaitseliitlased ja kaitseväelased, ajateenijad ja liitlasriikide sõdurid, reservväelased. Neid viimaseid on ligi pool «Siili» seltskonnast. Isegi rohkem, kui oodatud. Kahes pataljonis oli osalus 110 protsenti ja nende logistiline korraldamine nõudis teatavat lisavaeva. Mõneti mõistetav ju – nii suurt asja pole varem olnud.

Habemikust kolonelleitnandil on seal mitmeid kohtumisi. Vahvaid, ent ka mõtlemapanevaid.

Ta on ligi 20 Eesti kaitseväes oldud aasta jooksul ajateenijaid õpetades näinud, kuidas neist saavad noorsõdurid ja hiljem reservistid. Kas kaitsetahe saab olla riikliku meelsuse «linnuke» paberil – et hea protsent ja kõik on hästi? Aga ehk on see kompleks arusaamu, mille oleme saanud emapiimaga, kodust, koolist või kogu oma maailma avastamise pikal teel.

Nii on kolonelleitnant Rebo arutlenud ja ainest on talle selleks andnud kohtumised meestega nende eri eluetappidel. Milliseks inimeseks on kujunenud see noor kukk, kes kunagi sõprade ringist pöetud peaga teele saadeti ja nüüd, sageli pereisana, igapäevast leiba teenib? Aeg näitab, milline reservist, milline kodanik on temast saanud.

Kui võtame aluseks postmodernistliku maailmakäsitluse, mille järgi on indiviidi huvid kogukonna omade ees ülemad, kas siis on meil õigus valida ka mittesekkumine – mitte tõsta käsi näo ette, kui sinna on virutamas jalg koos selle küljes oleva kirsaga? Piiluda kardina vahelt, kuis sõjamasin vurab naabrite õue ja tunda kahjurõõmsalt kaasa: «Näe, vedas täna, täna vägistatakse naabrinaist ja süüakse ära naabrite vorst!» Kõrvalehoidmine ei tähenda ju pääsemist. 21. sajandi sõjaline konflikt võib tähendada, et tsivilisti ähvardab suuremgi oht kui vormikandjat.

Nii on kolonelleitnant Rebo, Ameerikas hariduse saanud, raamatulembeline laia silmaringiga mees mõtisklenud mõttetalgutel. Sõnad, mis torkavad teravalt, nagu okas hinge, kuid neid maksab kuulata.

Suurõppus «Siil» jõuab nädalavahetusel poole peale. «Iga okas loeb,» ütleb õppuse moto. Praeguste märkide järgi pole kolonelleitnant Rebol kaitsetahet (ja -võimet) puudutava hingeokka pärast põhjust valu tunda.

«Siilil» selgub nii mõndagi. Ühtlasi saab klaarimaks, miks Eero Rebo mullu oktoobris Postimehe vahel ilmuvas lisalehes Riigikaitse ütles, et sellist suurõppust on kaitseväel vaja rohkem peastaabile kui näiteks mõnele kompaniile. «Siil» tähendab palju enamat ja tähendusrikkamat kui lihtsalt üks suuremat sorti treening.