Tõnu Piibur: kaka ja kevad

Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur. Foto: Toomas Huik

Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur kirjutab Õpetajate Lehes, miks ta soovib, et tema juhitavasse kooli riigieksameid enam ei saadetaks.

Igal kevadel, kui toimub gümnaasiumi eesti keele riigieksam või vana nimega kirjand, tekib ka minul kihk riigi etteantud teemal midagi kirjutada. On ju minulgi selle eksami ajal kuus tundi ülejäänud maailmast eraldatud aega, mida vastastikku vahtimise peale on kahju kulutada. Ja kui arvutit eksamikomisjoni esimees surfamiseks kasutada ei tohi, siis kuus tundi kirjandi teemal mõelda ei keela keegi, nii et peas saab samamoodi moodustada sissejuhatust ja vormistada lõpulauseid.

Nõnda ka sel aastal. Asusin pärast eksamitööde avamist mõnusasti mõtisklema esimeselt lehelt vastu vaataval Andrus Kivirähki teemal. Kui äkki kangastus mulle minu tegelik roll sellel eksamil – mind ei olnud pandud mitte eksami sisu üle juurdlema, vaid lihtsaimal moel seda eksamit korraldama, ja minu tegevust oli saadetud jälgima kõrgeim riigiesindaja – «välisvaatleja». Antud juhul lausa kaks, üks neist noorem ja teine tunduvalt kogenum. Ja hetke olulisima küsimusena oli vaja lahendada, kes on kes ja kes saadab õpilasi ekstraordinaarsete juhtumite juures.

See on igal aastal samamoodi olnud ja kuidagi on olukord lahenenud. Selgitasin selgi korral, et meil on ekstraordinaarseteks juhtumiteks kaks eesti keele õpetajat. See oli esimene viga. Oleksin pidanud liikumatu näoga ütlema, et meil on siin kaks matemaatikaõpetajat, ja minu järgnev kirjand, mida üritasin kirjutada Kivirähki teemal, oleks kirjutamata jäänud.

No ütlesin siis, et võin ju ise õpilasi saata, pealegi ütleb eksamiümbrikust väljalibisenud infolehe punkt 4.6, et «eksami ajal eksamiruumist lahkumine ei ole lubatud, v.a eksamikorraldusega ettenähtud juhtudel või vältimatu vajaduse korral. Viimati nimetud juhul peab eksaminandi saatma riigieksamikomisjoni liige, kes ei tohi olla riigieksamiaine õpetaja.»

Mina ei tea, kas selle ukaasi on välja andnud viimane tsaar, mõni kabinetiinstruktor või tuli see lihtsalt folkloorist ja vana kooli kirjandile kohaselt. Ma ei hakka guugeldama ega selle akti ajalool pikemalt peatuma, vaid püüan oma tundemaailma emakeeleõpetajale meelepärasel viisil avada. Funktsionaalse lugemise võimekus ütleb mulle üheselt, et eksaminandi tuleb saata pidevalt, teda hetkekski silmist laskmata.

Algus oli rahulik, esimesena tõusis oma kohalt vesiste silmadega õpilane Kevin, iseenesest tubli poiss, poleks arvanudki, et ta tunneb kuue tunni jooksul vajadust eksamiruumist lahkuda või tal midagi vältimatut juhtub. Kui lugejal on nüüdseks tekkinud küsimus, miks minu loo pealkiri on «Kaka ja kevad», siis nüüd on selle selgitamise hetk kätte jõudnud. Poisil oli kakahäda ja otse eksami ajal. See saatuslik hetk fikseeriti alatiseks eksamitöö ülemisse nurka ja mina asusin noorsandi saatma kohta, mille koordinaadid olid talle tuttavad juba kaksteist aastat ja mis asus seal, kus on alati asunud.

Kõndisime rahulikult, poiss vaatas mulle küll korraks otsa, aga jätkas liikumist samas tempos. Tualetti jõudes lipsas ruttu sisse ja pani ukse seest riivi. Vaat kus nahaal, minu jättis ukse taha, kas ta siis ei oma mingit lugupidamist koolidirektori ja eksamikomisjoni esimehe vastu! Mul on seadusest antud kohustus eksaminandi saata ja tema katkestab saatmise protseduuri ukse kiire sulgemisega! Tänapäeva nutimaailmas on ta kolme sekundiga tõmmanud endale mitu vakka tarkuseteri otse kõrvade vahele ja mina ei ole suutnud teda kuidagi takistada. No on tüüp!

Järgmise noormehega läks lihtsamalt, või olin mina kiirem ja lipsasin ukse vahelt sisse. Poiss vaatas mind ikka väga imeliku pilguga ja kitsas oli ka. Ausalt öeldes hakkas mul ka imelik. Äkki prahvatas, et eksamikorraldajad on üks omavaheliste kirgede võimendamise salajane kogukond ja mina olen selle liikmeks määratud oma ametiseisundist tulenevalt. Mingi selline seltskond, mis tunneb rõõmu teiste inimeste vaatamisest nende igapäevaelu juures. Imelik tunne süvenes järjest ega tahtnud enam ära minna. Seda tunnet on raske kirjeldada.

Kõndisin seal ja mõtlesin selle imeliku tunde üle, mis hakkas mulle järjest kahtlasem tunduma, kui kätte jõudis see hetk …

Ühtäkki tõusis oma kohalt Maiu, keda ei hüüta nõndamoodi ilmaasjata, ja see ei ole loomulikult tema päris nimi. Aeg muutus aeglasemaks, minu südame kloppimine oli vist kõikidele läbi vaikse auditooriumi kuulda ja Maiu tuli vaikselt liueldes eksamikomisjoni laua juurde.

Vanem välisvaatleja vaatas minu otsa ilmel, mis meenutas gestaapo masinakirjutajat, ja tema kalkide silmade pilk oleks kitsaste huulte vahelt nagu sisistanud: «Paragrahv neli, lõige kuus, mine, direktor.» Läksin siis, kirjandit kirjutavad poisid muigasid ja Maiu sussid silitasid vaikselt põrandat. Kui uks meie taga sulgus, siis mina enam ei jaksanud. Läksin istusin raamatukokku. Maiu veel küsis: «Härra direktor, kas te ei tulegi?»

Ei tule jah! Ja enam kunagi ei tule ühelegi riigieksamile. Minusugune keskealine mees peaks kooli juhtides mõtlema rohkem sisulisele arengule, mitte kevaditi kemmergu vahet kablutama. Loomulikult tekib delegeerimise probleem, aga õhku jääb ju ikka ka küsimus, et kui abiturient teeb vahepeal isiklikke asju, siis meie üldise kultuuritausta järgi ei pea me teda milleski valelikus või milles iganes kahtlustama. Minu juhitavasse kooli palume riigieksameid enam mitte saata.

Selline oli minu kirjatükk kevadisest eksamist, mida kunagi kutsuti kirjandiks. Kirjasõna iseenesest on vägev värk ja tunnete tekitamise võimas relv. Ning niisama hästi, nagu ta kõlbab kõige tekitamiseks, kõlbab ta ka kõige tekkinu leevendamiseks. Kirjutasin selle päev pärast eksamit, sest samal päeval polnud mahti. Ühtlasi tahan tervitada riigieksamite korraldajaid ja paluda paremat kohta koolide pingerivis. PLIIIZ