Henrik Roonemaa: kuus põhjust Uberile uks avada

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Eesti taksojuhtidele on viimased paar nädalat olnud päris õudsed. Aprilli viimasel nädalal selgus, et Eesti idufirma Taxify plaanide järgi peaksid kallima kilomeetrihinnaga firmad hakkama ise rohkem maksma selle eest, kui klient otsustab tasuda sõidu eest äpisisese maksega. Läks mööda paar nädalat ning nüüd selgus, et juba varsti-varsti tuleb Eesti turule kurikuulus Uber, mis võimaldaks oma isikliku autoga taksot sõita pea igaühel. Rohkem autosid, rohkem konkurentsi, rohkem süsteemiväliseid tegijaid.

Taksojuhtidest võib aru saada. Ühel hetkel pead sa vana ja austusväärset ametit, tunned linna nagu oma taskut, tegeled öösel igasuguses konditsioonis suleliste ja karvastega, kakled aeg-ajalt kolleegidega paremate ootekohtade pärast ja tead, kus linnas need majad on, mida eriti keegi teada ei tohiks. Järgmisel hetkel oled sa aga tentsik mingitele koolipoistele, kes on turule toonud «äpi». Ja kui sa sellega ära harjud, ähvardab sind uus äpp, tundmatu suurus Ameerikast.

Tegelikult võib juhtuda, et me kõik saame Uberi turuletulekust kasu.

Esiteks on see teataval määral nagu tsiviliseeritud maailma kvaliteeditempel, kui su riigis on olemas samad poed ja teenused nagu mujal maailmas. Me siin ise kipume mõnikord arvama, et me oleme Euroopa kõige olulisem riik, kuhu kõik firmad kangesti tahavad tulla, aga tegelikult see muidugi kaugeltki nii ei ole.

Teiseks tekib nii klientide kui taksojuhtide jaoks Uberi näol konkurent Taxifyle, mis muidu võiks ühel hetkel monopoliseeruda ja mis siis, et Taxify on tore Eesti firma, monopol oleks kindlasti kõigile halb.

Kolmandaks, kui Uber siia tuleb, peab neil selleks olema mingi idee, mida teha paremini.

Nad saaks tulla odavama hinnaga, mis aga Eesti odavtaksode maailmas oleks päris keeruline. Aga nad saaks tulla parema üldise klienditeenindusega või nad saaks tulla parema teenindusega paikadesse, kus praegu on taksode ooteajad tihti pikad, näiteks Tallinna ümbruse vallad.

Neljandaks on Uber täiesti sularahavaba ettevõtmine, kõik maksed käivad läbi Uberi äpi ja Uber omakorda kannab taksojuhtidele nende tasu üle. See meeldib kindlasti maksuametile.

Viiendaks on Uber turisti jaoks tõeline õnnistus. See on paljudel juba telefonis olemas, see ei lase taksojuhil võõras linnas viibiva inimesega suuri ringe teha ja sellest karistamatult pääseda. Olen ise teinud välismaal Uberile mitu kaebust selliste juhtide kohta ja saanud alati raha tagasi. Ja kui turistil on mugav ja julge taksot tellida, siis see tähendab ka juhtidele rohkem tööd.

Kuuendaks, suurem osa Uberi-juhtide teenitud tulust jääb Eestisse. Uber võtab iga sõidu pealt kuni 20 protsenti vahendustasu, ülejäänud raha jääb juhile.

See kõik ei tähenda, et me peaksime Uberi saabumise päeval koolilapsed lillesülemitega teede ja tänavate äärde rivistama. Uber ei ole mingi kristlik misjon, mis tuleks ääremaale kultuuri tooma, nad on tegelikult üsna ebameeldiv firma, mis aga samal ajal pakub inimestele vajalikku ja meeldivat teenust. Neil on kohati väga tugev «tulista enne ja maksa pärast kõik kinni»-suhtumine, internet on täis juhtide kurtmist selle üle, kuidas Uber neid pitsitab, ning neil on mitmetes Euroopa riikides kaelas kohtuasjad, neil on olnud tõsiseid probleeme kasutajate andmete privaatsusega ja nii edasi.

Seetõttu langeb just riigile suur kohustus hoida Uberi tegutsemine siin seaduse piirides ning teha seda, mis ongi riigi ülesanne: tagada firmadele ausad ja võrdsed tingimused konkurentsiks. Kui me usume, et riik sellega hakkab saab, siis tere tulemast, Uber.