Aleksei Lotman

FOTO: TOOMAS HUIK/PM

Transatlantilise ehk üleatlandilise kaubandusleppe (TTIP) teemalised kirjutised on meil valdavalt ohjeldamatult kiitvad või siis üsna paanilised; asjalikku analüüsi meie avalikus ruumis naljalt ei leia, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised liige Alex Lotman.

Analüüsipuudus paistab kummitavat ka poliitikakujundamist: värskes koalitsioonileppes leiab vaid lakoonilise loosungi «Peame vajalikuks Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduselepingu (TTIP) kiiret sõlmimist.» ilma ainsagi viiteta mõjude hindamisele või võimalike soovimatute tagajärgede leevendamisele.

Eks rahvusvahelise kaubandusleppe kõiki mõjusid ongi alati raske hinnata, eriti veel kui lepe ise alles läbiräägitav, kahe poole seisukohad veel ühtlustumata ja märkimisväärne osa kõnelustest suletud uste taga toimumas. Prooviks siiski kättesaadavatele allikatele tuginedes käsitleda TTIP võimalikku keskkonnamõju, kuigi eetoodud põhjusel on alljärgnev arutelu paratamatult mõneti oletuslik.

Kõige suurem kartus, mis leppega kaasneb, on Euroopa Liidu keskkonnanõuete lahjenemine ehk viimine USA tasemele. Kuigi ka EL keskkonnanõuded jätavad tegelikult soovida, on võrreldes ülejäänud maailmaga siiski tegemist inimese ja keskkonna suhtes võrdlemisi vastutustundliku süsteemiga, mis tugineb muuhulgas ettevaatuspõhimõttele. USA eelistab aga lugeda ohutuks kõiki neid leiutisi, mille kohta pole veenvalt tõestatud nende ohtlikkust (eriti kui patent kuulub Ameerika firmadele). Samas on mõne kemikaali või tehnoloogia ohtlikkuse veenev tõestamine väga raske ja praktiliselt alati on sellise tõendamise ajaks juba toimunud märkimisväärne keskkonna kahjustamine.

Kaubandusleppe eelduseks on standartide ühtlustamine, mis võib tähendada EL seniste ettevaatuspõhimõttel tuginevate nõuete kaotamist. See teeb loomulikult muret nii keskkonna- kui tarbijakaitseorganisatsioonidele, mistõttu 170 organisatsiooni allkirjastas pöördumise oluliste regulatsioonide ühtlustamise sildi all toimuva lahjendamise vastu.

Euroopa Komisjon küll rõhutab oma positsioonides, et midagi sellist ei peaks kartma, vaid mõlemal osapoolel jääb õigus säilitada oma keskkonnaseadusandlus. Samas võib USA poolsest seisukohast selgelt lugeda välja taotlust kaotada kõik piirangud, mida nemad käsitlevad põhjendamatutena. Rõhutatakse USA eksportööride huvide kaitset selliste piirangute vastu.

Kuigi näiteid otsesõnu ei nimetata, kumab siit ilmne soov kaotada ELi nõuded GMO märgistuse või piirangud hormoonidega loomade kasvu stimuleerimise osas, mida USA on aastaid nimetanud teaduslikult põhjendamatuteks ja sealsete tootjate suhtes diskrimineerivateks. Euroopa Komisjon omalt poolt kinnitab, et sellist ohtu ei olevat, kuid mingeid argumente oma väite tõestuseks ei too. Analüüsides seni avalikuks tulnud tekste jõuavad Maa Sõbrad täpselt vastupidisele järeldusele: lepe ohustaks senisi kehtivaid toiduohutusnõudeid nii ELs kui USAs.

Greepeace'i esindaja on oma intervjuus välja toonud näite, kus TTIP läbirääkimised juba täna takistavad uute keskkonnanõuete kehtestamist: Euroopa Liit on alustanud sisenõretalitust häirivate kemikaalide kasutuse piiramise ettevalmistamist, viimasel ajal on aga tegevus üsna soiku jäänud. Põhjusena nähakse seda, et paralleelselt kaubandusläbirääkimistega ei soovi Euroopa Komisjon nii tugevalt keskkonnastandarte mõjutava seadusloomega edasi minna, sest see võiks häirida USAd. Selliseks arvamuseks annavad alust Euroopa Komisjonist lekkinud mitteametlikud selgitused. Samas väidab Euroopa Komisjon avalikult, et läbirääkimised ei takista selle valdkonnaga tegelemist.

Maa Sõprade kodulehel on välja toodud asjaolu, et Euroopa Komisjon on paralleelselt käimasolevate läbirääkimistega tegelikult juba nõrgendamas senikehtivaid toiduhügieeni norme. Seni on Euroopa Liidus kehtinud põhimõte, et müüki minevat liha tohib pesta üksnes veega, sest kemikaalidega töödeldes on võimalik varjata liha varasemat saastumist haigustekitavate bakteritega. Tänaseks on sellest reeglist juba tehtud üks erand: lubatud on loputamisel kasutada ka piimhapet. Kuigi formaalselt TTIP läbirääkimistega mitte seotud, teeb see juhtum ometigi ettevaatlikuks, sest siin on tegu EL toiduhügieeni nõuete nõrgendamisega USA palvel. Täna on samal põhjusel arutelu all juba järgmise kemikaali (peroksüäädikhappe) lubamine linnuliha ja -rümpade loputamiseks.

Ohuks peavad paljud kodanikuühendused ka leppega kavandatavaid nõuete ühtlustamise ühiskomiteesid, milles nähakse senise normide kehtestamise demokraatliku mehhanismi asendamist kinniste uste taga toimuva protsessiga . Taaskord on Euroopa Komisjon kinnitanud, et midagi sellist ei tulevat karta, aga keegi ei tea, kuidas asjad lõpuks kokku lepitakse.

Veel üheks probleemseks valdkonnaks on leppesse kavandatav investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise regulatsioon, millest kardetakse suurfirmade diktaati vahendit kujunevat, sest selle kohaselt on teoreetiliselt võimalik vaidlustada kehtivate reeglite õiguspärasust. Siingi on Euroopa Komisjon kinnitanud, et kartused on asjatud, aga taas on ju tegu vaid ühe poole selgitusega.

USA õigustab selle valdkonna käsitlemist leppe osana, sest investorite hinnangul ei olevat nende õigused kõigis ELi liikmesriikides ühesuguselt reguleeritud. Tarbijakaitseühendused mõlemal pool Atlandi ookeani seevastu soovivad vastava osa eemaldamist läbiräägitavast leppest, pidades seda tarbijate huve kahjustavaks.

Suurfirmade liigne mõju keskkonnapoliitika-alastele otsustele ongi üheks oluliseks probleemikohaks. Syngenta näiteks ei varjagi, et loodab Transatlantilisest leppest lahendust oma vaidlusele Euroopa Komisjoniga. Teadupärast on EL mõni aeg tagasi kehtestanud moratooriumi mõne neonikotinoidse pestitsiidi kasutamisele, mille puhul kogunes piisavalt teaduslikke andmeid nende ohtlikkusest mesilastele ja teistele tolmeldajatele.

Syngenta ja Bayern, kaks keemiakontserni, kelle toodangu müüki kõnealused otsused mõjutavad, on need piirangud vaidlustanud. USA ei ole kõnealuseid mürke seni keelustanud, kuigi selleteemalised arutelud käivad sealgi. Syngenta kõrge esindaja intervjuus kumab aga ilmne lootus, et leppega kaotatakse tänased piirangud ja tulevikus muutub ELi-poolne kemikaalide keelustamine ilma USA nõusolekuta võimatuks.

Võib muidugi kosta, et see on vaid ühe erafirma esindaja seisukoht, mille pärast ei peaks keegi eriti muretsema, sest demokraatlikus maailmas on teadagi sõnavabadus. Paraku teeb selliste suurte ettevõtete suur kogemus poliitikaotsuste kujundamisel murelikuks, eriti kui üks läbirääkimiste osapooltest üsna sarnaseid mõtteid avaldab.

Nii ei olegi imestada, et Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjoni seisukoht on valmiva leppe suhtes õige ettevaatlik.

Euroopa Komisjoni kutsutakse üles mitte lubama keskkonna ja tervise kaitseks vastu võetud õigusaktide (sh. kemikaaliohutust käsitlev määrus REACH) nõrgendamist ning säilitama ELi keskkonnakaitse põhimõtted, koostööd standartide ühtlustamisel tohiks aga arendada vaid juhul, kui selle tagajärjel saavutatakse senisest tõhusam kaitse.

Ettevaatlik tasub olla meil kõigil. Veel kord tasub tõsiselt mõelda, kas me seda lepet üldse vajame või on tegelikult EL ja USA vaheline kaubavahetus juba täna piisavalt vaba. Ja kui tõesti on vaja soodustada senisest veel vabamat kaubandust üle Atlandi, ei tohi see mitte mingil juhul toimuda keskkonna või inimeste tervise arvelt või ettevaatuspõhimõtte lahjendamise hinnaga. Tervis ja loodus on kaubandusest tähtsamad.