Anneli Kannus

FOTO: Margus Ansu

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektori Anneli kannuse sõnul peab õppejõud olema üliõpilasele selline eestvedaja, et tudeng tahab juhatamist teadmiste juurde ja usub õppejõudu.

Kvaliteet? Kvaliteedimärk? Kvaliteedijuhtimine ja tunnustamine? Nii mõnelegi inimesele tuletab see meelde viisnurka ja see mälestus tekitab kahtlusi.

Kõrghariduses on skeptilisus olnud ehk suuremgi, kuna me oleme väidetavalt nii erilised ja erinevad, et meid pole võimalik mõõta ja võrrelda.

Kvaliteet hariduses on teemaks olnud hallidest aegadest peale, kuna meil kõigil on haridusega justkui oma suhe. Kvaliteediauhinna projektid on kogunud tuure ja tuntust kogu maailmas.

Eesti haridussüsteemis rajasid teed kutseõppeasutused, kõrghariduses käis akrediteerimine välishindajate kaasabil.

Tööstuses tundub kvaliteedi mõõtmine lihtsam. Tuleb lugeda tükke ja kirja panna aega. Võrreldes ja analüüsides saab leiutada, kuidas teha rohkem või kiiremini.

Õpilased õppejõud ja keskkond

Kuidas aga panna kõrghariduses professor rohkem tükke tootma või üliõpilane kiiremini mõtlema?

Kõrgharidus tähendabki erinevate inimeste jaoks erinevaid asju – mõne jaoks lihtsalt uksi avavat diplomit, teise jaoks uusi ja huvitavaid võimalusi, kolmanda jaoks lootust kindlale töökohale ja heale palgale.

Asju lihtsustades võime kõrghariduse kvaliteedi juures rääkida kolmest asjast: üliõpilastest, õppejõududest ning neid ümbritsevast keskkonnast.

Kvaliteedijuhtimise võtmes räägime samadest teguritest, kuid pisut sügavamalt ning segmenteeritumalt. Me räägime erinevatest huvipooltest ja nende rahulolust ning tasakaalustatud arengust.

Õppima õppimine on väärtuslikum kui eriala omandamine

Targad inimesed väidavad, et praegu ei oska tegelikult mitte keegi öelda, millise ettevalmistusega spetsialiste vajab maailm kümne aasta pärast.

Õppima asuja mõtleb ennekõike pragmaatiliselt, millise töö tegemisega ta tulevikus ära elab, kuid tegelikult tuleks eriala valida selle järgi, millega endale väga tegeleda meeldib. Juba neis kahes ootuses võib valitseda vastuolu.

Lävendipõhine vastuvõtt, mis peaks hiljem terad sõkaldest eraldama, ei toimi kvaliteedisüsteemis. Sisseastumisel on kvaliteedinäitajaks üliõpilaskandidaatide teadlikkus, mida mõõta on teadupärast raske.

Õppejõud peab arenema koos õppuriga

Kõrghariduses on aastaid võrreldud õppejõudude kraade. Et mida rohkem kõrgema haridustasemega ja teadustegevuses aktiivseid õppejõudusid, seda parem. Kindlasti on see kvaliteediindikaator kõrgkooli kui institutsiooni mõõtmes. Õppimise ja õpetamise kvaliteedi võtmes on õnneks tänasesse päeva jõudnud diskussioonid, kus väärtustame õppejõu arenemist koos üliõpilasega.

Oleme lõpuks jõudnud järeldusele, et ainuüksi kraad ise ei tee meist kellestki head õppejõudu. Rakenduskõrgkoolides õpetab osalise tööajaga õppejõudusid, kes paralleelselt jätkavad töötamist oma erialal.

Nende pidevalt kaasajastuv praktiline kogemus on hindamatu, samas sunnib kõrgkool neid tagant end pidevalt teooriaga täiendama.

Kõrghariduse väärtus seisneb kvaliteedi ühe olulise osana üliõpilaste ja õppejõudude ühises arenemises. Õppejõud peab olema üliõpilasele selline eestvedaja, et üliõpilane tahab juhatamist teadmiste juurde ja usub õppejõusse.

Keskkond loob mänguruumi ja -reeglid

Euroopa Liidu kaasabil koos Eesti riigi rahastamisega on viimastel aastatel panustatud palju nii betooni kui ka inimestesse.

Õppekavade muutumine, õpetamise-õppimise liikumine õppejõukesksest õppijakeskseks, võimalused välisvahetusteks, doktorikoolid või kõrgkoolide infrastruktuuri kaasajastamine koos õppevahendite baasi uuenemisega – need kõik loovad suurepärase platvormi järgmiseks arenguhüppeks.

Arvestada tuleb meil sellega, et õppekava ise ei õpeta, õpetavad ja õpivad ikka inimesed. Õppejõudude, juhtkondade, üliõpilaste, tööandjate ja kõikvõimalike koostööpartnerite muutumine ei toimu niisama kiiresti, kui kerkib üks õppehoone.

Koolitused, vastastikune infovahetus ja avatus aitavad muutuda inimestel, kes kõrgharidusasutustes ringlevad.

Kvaliteedijuhtimises rõhutame tagasiside kogumise ja selle kasutamise vajalikkust ning kõrghariduses püüame regulaarselt koguda erinevatelt huvigruppidelt infot. Info jagamisest on peaaegu alati võimalik rohkem võita kui kaotada.

Konkureerimise asemel koostöö

Väikese riigi imesõna on koostöö. Me raiskame veel liiga palju ressurssi tõestamaks üksteisele, kes on parem. Nii nagu luik, vähk ja haug ei jõudnud koostööta edasi, nii ei ole ükski eelkirjeldatud osa eraldi arendades midagi väärt.

Suurepäraste õppejõududega, kuid ilma ühiskondliku dialoogita ei jõua me kuhugi. Nii nagu ei jõua me kõrghariduses kuhugi ka motiveeritud üliõpilaste kehvade õppejõududega.

Eelarvamustevaba suhtlemine, üksteise ärakuulamine, kõikide osade üheskoos toimimine ja teineteisega arvestamine viib uute lahenduste leidmiseni. Üks teiseta ei saa – ei kvaliteedis, kõrghariduses ega ühiskonnas tervikuna.

Artikkel ilmus algselt Postimehe vahel ilmunud SA Archimedese ajalehes Kõrgharidusfoorum.