Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Rektor tooks õppejõud firmadesse kogemusi omandama

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Alo Raun
Copy
Artikli foto
Foto: Lennart Rikk

Eestis võiks luua stažeerimissüsteemi, mis võimaldab ülikoolide õppejõududel eluga kaasas olla ehk käia firmades uusi kogemusi omandamas, pakub IT Kolledži rektor Kalle Tammemäe.

Tammemäe on olnud aastaid rakendusliku kõrgkooli IT Kolledži rektor. Tema juhtimisel sai kolledžist kvaliteetse IT- hariduse mõõdupuu, mis on sundinud ka kõiki teisi kõrgkoole oma IT-bakalaureuseõppe tasemega tublisti vaeva nägema.

«Meie eesmärk oli juba kümne aasta eest saada pinnuks teistele kõrgkoolidele ja see pind on tänagi terav ja püsti,» rõõmustab nooruslik rektor.

Kuid 2011. aasta algusest asub Tammemäe Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektori ametikohale. Andsime Kalle Tammemäele võimaluse arutleda selle üle, mis tagab Eesti kõrgkoolide ja nende lõpetajate konkurentsivõime.

Kalle Tammemäe rõhutab alustuseks, et senini on ta siiski veel IT Kolledžis ja seega oskab ta rääkida ikkagi peamiselt oma praegusest kogemusest. Kuivõrd need mõtted TTÜsse sobituvad, näitab aeg.

IT Kolledž on aga üks vähestest Eesti koolidest, mis pole oma kümne tegevusaasta jooksul lasknud ühelgi kosilasel end alla neelata, vaid on suutnud säilitada iseseisvuse.

Eesti eelis on avatus

Tammemäe sõnul tuleks kõrghariduse konkurentsivõimet hinnata kui olulist faktorit riigi püsimajäämiseks.

«Kui head haridust kohapealt enam ei saa, lähevad noored paratamatult mujale õppima ja sinna nad ka jäävad,» ütleb ta. Siiski leiab Tammemäe, et Eesti ülikoolide olukord on päris hea, seda ennekõike väikesele riigile omase avatuse tõttu.

«Eestlaste eeliseks on arusaam, et väikestena peame olema valmis muutusteks ja adapteeruma, seetõttu on sageli nii, et Eestis kõrghariduse saanud noor lööb maailmas paremini läbi kui mujal hariduse saanud inimene, kes on tulnud tööle Eestisse.»

Tammemäe sõnul on akadeemiliste ülikoolide üheks võimalikuks nõrkuseks liiga suur keskendumine iseenese taastootmisele. Ta selgitab, et kui kõrgkool hakkab primaarsena looma süsteemi, et leida endale tublisid õppejõude ja teadlasi ning panustada teadussaavutustele, siis jääb ülikool õppeasutusena ajale paratamatult jalgu ja ei suuda sageli ka oma püstitatud põhieesmärki täita.

Rakendusliku kõrgkooli kogemus on olnud vastupidine: eesmärke peab olema rohkem, nende seas kindlasti ka tööjõuturu pidevalt muutuvate nüanssidega arvestamine.

«Kuigi IT Kolledž pakub rakenduslikku haridust ega püüa noori ette valmistada teadustööks, on meie tase ootamatult osutunud sedavõrd tugevaks, et igal aastal saab osa lõpetajaid sisse Euroopa tugevatesse ülikoolidesse magistriõppesse,» räägib Tammemäe.

Töötasudest peaks kaduma ebavõrdsus

Tammemäe sõnul on ka endiselt korrektne väita, et meie ülikoolide ja ettevõtete vaheline koostöö pole piisav.

«See on üleüldine Euroopa maade probleem, mis tekib sellest, et teadus kui selline ei esita küsimust: kus seda rakendada. Teadus uurib ennekõike nähtusi saamaks uusi teadmisi.»

Kalle Tammemäe hinnangul võib minna põlvkondi, enne kui ka Eestis õpivad teadusasutused ja ettevõtted sisulist ja edukat koostööd tegema, nii nagu see toimub näiteks Soomes.

«Meil on puudu õppejõudude stažeerimissüsteem, ka ettevõtetes peaks olema uks õppejõududele avatud. Selleks puudub aga praegu mehhanism.»

Veel ühe tähelepanekuna, mis võiks aidata innovatsioonil ülikoolides paremini esile pääseda, nimetab ta vajadust lahutada bürokraatia ja heade ideede tootmine.

Inimene, kes suudab luua ideid, peaks olema vaba bürokraatia kammitsaist, et ta ideed asjaajamisse ei lämbuks. Selleks on vaja, et süsteem aitaks nende inimeste käed vabastada.

Tammemäe sõnul on eriti tähtis kvaliteedi tõstmist silmas pidades märgata inimest. Õppejõudu.

«Neid, kes rohkem panustavad, tuleks premeerida, see on ka teistele motivatsiooniks,» märgib ta. Just palgad, tööpanuse mõõtmine ja üleüldised rahastamise alused on sageli stressi aluseks.

«On muidugi tore, et meil käivad kõrgelt tasustatud muu maailma professorid, kes teenivad kolm korda rohkem kui meie endi professorid, kuid oma õppejõud ei tohiks kuidagi tajuda, et neisse suhtutakse kehvemini. Kõrgkool peaks suutma tagada, et sama headel kohalikel õppejõududel oleks võimalik saada sama palka.»

Väga oluline on tema sõnul kaasata ülikooli sisulisse juhtimisse üliõpilased.

Formaalselt ongi üliõpilased kõikvõimalikesse nõukogudesse kaasatud, kuid olukord muutub alles siis, kui üliõpilased tunnetavad, et nad saavad ka reaalselt panustada ja muutusi ellu kutsuda – üliõpilased ja vilistlased on kõrgkooli suurim jõud. Selline suhe on IT Kolledžit tema väitel ääretult aidanud.

Viimasena, kuid mitte vähetähtsana nimetab Tammemäe kõrghariduse kvaliteedi tõstmisel vajadust õppejõudude keskmist vanust oluliselt allapoole nihutada.

Järelkasvu garanteerimine peaks olema iga osakonna olemasolulitsentsi aluseks.

Vaja on palju rohkem neid õppejõude, kes teavad, kuidas käib elu ülikooli kaitsvate müüride taga, ja oskavad oma üliõpilased ka tõsirakenduslike projektidega kokku viia.

Artikkel ilmus SA Archimedese koostatud Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum.

Tagasi üles