/nginx/o/2010/01/12/295508t1h8b03.jpg)
Psühhiaater Jüri Ennet on enda sõnul pidanud nõustama väga paljusid noori ja nende vanemaid, kellele kõrgkool liigse stressina mõjub.
Psühhiaater Jüri Ennet: õppur peab olema õnnelik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema sõnul algab kõik sellest, et sageli valivad noored suvalise eriala ja avastavad hiljem, et neil pole selleks piisavalt eelsoodumust. Teise olulise puudusena nimetab psühhiaater haridussüsteemi programmeeritust mitte õppimisoskuse arendamisele, vaid tuupimisele.
Enne eksamit peaks hoopis õpetaja närveerima
«Ma ise hakkasin esimest korda hästi õppima alles ülikooli kolmandal kursusel,» räägib Ennet. «Ma ei tea, kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin, aga võib-olla oli põhjus lihtsalt sporditegemisega kaasnenud eneseületamise oskuses,» arutleb Ennet tänapäeva noortele mõeldes.
Jüri Ennet usub, et noorte peamine stressiallikas on kasvatus-haridussüsteem, mis liiga kergekäeliselt loobub mittesobilike inimeste õpetamisest ja arvab nad kollektiivist välja. Õpetajad ja õppejõud ei näe ennast sageli pedagoogidena, kelle ülesanne oleks noortes oma aine vastu huvi tekitamine ja noore hakkamasaamise tagamine.
«Ühiskonnas levib arusaam, et kui jalgpallimeeskond mängib halvasti, siis vallandatakse treener, kui näitleja ei saa rolliga hakkama, siis leitakse tema asemele uus, ja kui õpilane ei saa hakkama, siis arvatakse ta koolist välja,» räägib Ennet.
Tema arvates on asjad valesti siis, kui koolis või ülikoolis noored enne eksamit liigselt närveerivad. «Hoopis õpetaja peaks närveerima, kui noortel pole aine selge.»
Õnne tagab usk tippu jõudmisse
Teise stressorina nimetab Ennet liigset noorte testimist. «Kõikvõimalikud kontrolltööd ja tasemetööd ei näita sageli midagi, hoopis olulisem oleks, et nad mõjuksid noorele sportliku innustusena,» selgitab ta.
«Testimisest palju olulisem on õppima õpetamine. Minu põhimõte on alati olnud see, et iga õpilane peab suutma teha kontrolltööks korraliku spikri, ja kui see on tehtud, siis panen raudselt nelja välja.» Niiviisi saab Enneti sõnul vältida öösel õppimist.
«Õpilase jaoks on väga tähtis puhkuse ja vaba aja režiimi õige suhe õppetöösse. Kui see puudub, algavad probleemid ja kaob motivatsioon, ja kasvavad haiged noored. Tänapäeval ei sobi pooled noored mehed tervise poolest sõjaväkke, kehaline äpusus on aga kokkuvõttes tervise küsimus,» märgib psühhiaater.
«Ka spordis otsiti vanasti ennekõike seda dopingut, mis andis juurde jõudu, tänapäeval on kogu sporditeadus otsimas neid abivahendeid, mis võimalikult ruttu ja tõhusalt organismi taastaksid. Samuti on õppetöös kõige tähtsam just tasakaalustatud töö- ja puhkerežiim,» rääkis Ennet.
Kolmanda stressorina näeb psühhiaater asjaolu, et noored valivad sageli edasiõppimiseks ala, milleks puudub neil tegelik eelsoodumus ehk anne. «Inimene on õnnelik siis, kui ta suudab valitud alal saada Eesti parimaks või vähemasti usub selle võimalik olevat. Kuid väga tihti pole noored enne gümnaasiumi lõppu isegi mõelnud, kelleks saada. See on protsess, millega tuleks alustada juba algklassides, kus juba esimese klassi õpetaja räägiks lastele, kuidas sai temast algklasside õpetaja, ja küsiks, kelleks teie tahate saada.»
Jüri Ennet usub, et selleks, et noorest inimesest kasvaks oma võimetele vastav edukas mees või naine võimalikult vähese negatiivse stressiga, tuleks ühiskonnas silmas pidada viit õ-d. Nendeks on õpetaja, õpilane, õpetamine, õppimine ja õnnelikkus. Neist enim rõhutab psühhiaater just õnnelikkust, sest sellest lähtub motivatsioon, selle puudumisest aga stress.
Artikkel ilmus Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum, mille väljaandmist rahastas SA Archimedes.