Liina Kersna: riik peaks toetama erakoole

Liina Kersna Foto: Arvo Meeks

Kui meie riigile on tähtis iga lapse toetatud areng, siis peaksime toetama alternatiivpedagoogikat, kirjutab riigikogu liige Liina Kersna (Reformierakond).

Mäletan selgelt kimbatust, kui meie laps keeldus jätkamast suure munitsipaalkooli eelkoolis. Saatuslikuks sai juba esimesel päeval tema jaoks tapvalt igav A-tähtede mehaaniline kirjutamine. Õppimisindu võttis üksjagu maha ka see, et poiss ei saanud oma arvamust avaldada, kuna klassis oli palju lapsi. Kõigile ei olnud aega sõna anda. Õppimine tundus igav.

Meie pere jõudis pärast otsinguid lõpuks kahe erakooli rüppe – laps hakkas käima nii Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) kui ka Waldorfi kooli eelkoolis. VHK eelkool osutus palju mitmekesisemaks, seal said lapsed lisaks lugemisele ja kirjutamisele harjutada ka laulmist, inglise keelt ja meisterdamist. Waldorfi kooli eelkoolist kujunes aga lausa lemmikkool, kus väga loomulikul moel avardati laste maailma.

Täna läheb meie laps hommikuti rõõmuga vanalinna kooli ning naudib õppimist. Lapsevanemana on seda väga hea näha ja tunda. Ma ei tea, mis meie poja kooliteest oleks saanud, kui tema esimesed kokkupuuted kooliga oleksid jäänudki selliseks, nagu need olid munitsipaalkoolis. See ei tähenda, et munitsipaalkoolid oleksid iseenesest halvad. Kindlasti mitte. Lihtsalt inimesed, ka lapsed, on erinevad ning kõik ei sobi suurte koolide suurtesse klassidesse. Osa lapsi vajab teistsugust lähenemist, et nende andekus avaneks ja areneks. Riigile peaks olema tähtis leida üles iga lapse andekus.

Alternatiivid

Erakoolides õppivate laste arv kasvab iga aastaga, sealhulgas Eesti Waldorfi koolide pere. See näitab, et vajadus alternatiivse hariduse järele on tõusuteel. Meie põhiseaduses on kirjas, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel, mis tähendab, et igal lapsevanemal on õigus valida oma lapsele kõige paremini sobiv filosoofiline või pedagoogiline haridussuund. Alternatiive pakuvadki enamasti vaid erakoolid.

Praegu on kõigist Eesti üldhariduskoolidest 470 munitsipaalkoolid, 30 riigi- ja 49 erakooli. Viimastes õpib ligi 8000 last, s.o umbes viis protsenti kõigist õpilastest. Eesti kümnes Waldorfi koolis õpib praegu 850 last, prognooside järgi kasvab see arv lähiaastatel jõudsalt.

Waldorfi koolid tegutsevad haridus- ja teadusministeeriumi kinnitatud tegevusloa alusel ning nende õppekava on jagatud tsükliteks: ühte õppeainet käsitletakse kolm kuni neli nädalat järjest. See võimaldab ainesse süveneda ning paremini saada aru seostest eri ainete vahel.

Paljudele lastele sobib hariduse omandamiseks just selline pedagoogiline süsteem, mis on eriti populaarne Saksamaal, Hollandis, Rootsis ja USAs. Rudolf Steineri arendatud Waldorfi pedagoogikat kirjeldatakse kui suurimat ülemaailmset sõltumatute koolide liikumist – Euroopas ja maailmas tegutseb 65 riigis ligikaudu 1000 Waldorfi kooli, kus õpib kokku üle 200 000 lapse.

Eestis tegutseb kümme Waldorfi kooli (Tallinnas, Tartus, Viljandis, Keilas, Rakveres, Arukülas ja Rosmal) ja üheksa lasteaeda, lisaks ravipedagoogiline kool ja lasteaed. Kagu-Eesti ainukeses Waldorfi koolis Rosmal, mis on tegutsenud juba 25 aastat, õpib sel õppeaastal 86 last 17 omavalitsusest (Põlva-, Võru-, Valga- ja Tartumaalt). Aastaga on kooli juurde tulnud ca 20 last. On vanemaid, kes ei pea paljuks sõidutada oma lapsi kooli lausa 50 kilomeetri kauguselt. Ühelt poolt hoiab see kool aktiivseid noori peresid Põlvamaal, teisalt on mitmete perede maale kolimisel üks kaalukaid argumente võimalus panna lapsed just sellesse kooli. Need on vanemad, kes on valmis lapsi toetava arengu nimel tegema oma elus olulisi muudatusi ning julgeid valikuid. Rosma kool on selgelt üks piirkonna arengumootoreid, mille hea käekäigu eest võiks kohalik omavalitsus jõuliselt seista.

Erakooliseadus

2011. aastal jõustus erakooliseaduse säte, millega pandi kohalikule omavalitsusele kohustus osaleda erakooli tegevuskulude katmises. Iga erakoolis õppiva õpilase eest maksis KOV 91 eurot kuus, mis on riigi keskmisena arvutatud tegevuskulu piirmäär ühe õpilase kohta.

Kui ühe rikkaima omavalitsusena keeldus Tallinn seadust täitmast, kaebas mitu erakooli linna kohtusse. Eriti valusalt puudutas linna otsus just väiksemaid alternatiivharidust pakkuvaid koole: Waldorfi koole, religioosseid koole ja erivajadustega laste koole. Edaspidi maksiski linn koolidele tegevustoetust vaid kohtulahendite alusel. Teistel omavalitsustel seaduse täitmisega probleeme ei olnud.

Samal ajal esitas Tallinn omakorda riigikohtule taotluse tunnistada erakooliseaduse vastav paragrahv kehtetuks. Möödunud aasta oktoobri lõpus otsustaski riigikohus, et riik on andnud omavalitsustele ülesande erakoole rahastada, kuid ei ole näinud selleks ette vahendeid. Et osaleda selle aasta tegevuskulude katmises, on haridus- ja teadusministeerium sõlminud omavalitsustega lepingud, et need jagaksid raha erakooli pidajatele.

Ministeeriumi hinnangul peaks praeguse olukorra jätkudes igal aastal erakoolidega seoses riigieelarvest juurde leidma vähemalt 9,5 miljonit, see käivat aga riigile üle jõu. Olgu öeldud, et erakoolid saavad munitsipaalkoolidega samadel alustel toetust ka õpetajate palga maksmiseks, õppevahendite soetamiseks ja koolijuhtide tasudeks.

Toetamine lõpetatakse?

Ministeeriumis kaalutakse plaani juba alates tulevast aastast lõpetada riigi toetus erakoolide tegevuskulude katmiseks. See paneks erakoolid keerulisse olukorda, sest õppemaksu on vastavalt seadusele võimalik tõsta kümme protsenti aastas ning kooli tegevusplaane tehes on arvestatud riigi toetusega, tulgu see siis kohalikult omavalitsuselt või otse riigilt.

Kuid kõiki erakoole ei saa võtta ühe mõõdupuu järgi. Väikestele Waldorfi koolidele, religioossetele koolidele ja erivajadustega laste koolidele tähendaks selle toetuse kadumine uste sulgemist. Juba praegu elavad need koolid pidevas rahapuuduses. Erinevalt munitsipaalkoolidest ei saa nemad raha investeeringuteks. Lapsevanemad ise parandavad katust, värvivad seinu, vahetavad põrandaid ja tegelevad kooli arendamisega.

Pikas perspektiivis ma mõistan riigi plaani vähendada klassikalist üldharidust andvate suurte erakoolide toetust, lõpetades tegevuskulude katmise, kuid selle käigus ei tohiks last koos pesuveega välja visata ehk jätta hätta väikeseid erakoole, mis pakuvad sisulist alternatiivi haridustee valikul. Minu hinnangul võiks riik haridusmaastiku mitmekesisuse tagamiseks eraldi lepingutega toetada Waldorfi koole, religioosseid ning erivajadustega laste koole. Need koolid on end tõestanud olulise osana meie haridussüsteemis ning neid peaks toetama ka hariduspoliitiliste otsustega.

Hajaasustusega väikeste maakoolide puhul võiks riik võtta enda kanda vähemalt nende 20 protsendi laste raha, kelle koolitee on pikem kui seaduses ette nähtud 60 minutit. Lisaks võiks riik jätkuvalt rahastada väikeklasside õpilasi. See aitaks ellu jääda Pikakannu kooli sugustel lapsevanemate initsiatiivil loodud väikestel maakoolidel.

Kui meie riigile on päriselt tähtis iga lapse toetatud areng, see, et poisist-tüdrukust kasvaks ühiskondlikult ärgas, iseseisev ja tasakaalu otsiv inimene, siis peaksime riigina toetama end maailmas ja ka Eestis tõestanud alternatiivpedagoogikat.