Verni Loodmaa

FOTO: Sille Annuk

Kuna 2/3 majutusteenustest läheb ekspordiks, siis võib öelda, et käibemaks on majutusteenuste puhul üldse põhjendamatu. See peaks olema null nagu kogu ülejäänud ekspordil, kirjutab Hotellide- ja Restoranide Liidu juhatuse esimees, Reformierakonna liige Verni Loodmaa. 

Plaan kaotada majutusasutuste käibemaksuerisus on olnud tähelepanu keskpunktis mitu nädalat. Pooldajate häält kuulda ei ole. Ainsaks argumendiks on alternatiivsete katteallikate puudumine, mis ei ole ei tõsine ega veenev. Kui valdav osa avalikult sõna võtnud inimestest arvab, et see on halb mõte, miks seda siis ikkagi teha?

Majutusteenuste käibemaksuerisus on Euroopas üldlevinud selleks, et võistelda muu maalilmaga. Konkurentsisõjas ei ole omavahel mitte ainult ettevõtted, vaid ka riigid. See ei olegi nii lihtne – turistidele meeldida, kui keskmine palgatase on soodsate hotellitubade pakkumiseks pigem liiga kõrge. Turist võib vahel minna iga hinna eest Mekasse, kuid Eesti ei ole Meka. Eesti ei ole esimene, vaid teine, kolmas või kahekümne kolmas valik.

Loomulikult on see Hotellide ja Restoranide Liidu liikmetele ja kõigile 892 majutusasutusele väga oluline ja valus teema ning me peame majutusteenuste käibemaksu tõusu üheksalt protsendilt 20 protsendile väga halvaks mõtteks. Kahjulikuks majutusasutustele, kahjulikuks nende kümnetele tuhandetele töötajatele, kogu majandusele.

Küsimus ei ole ühe ärivaldkonna erilises soosimises, nagu maksutõusu väljamõtlejad ütlevad, vaid majutusteenuste pakkumise konkurentsivõime säilitamises. Hotellid on rahvusvahelise mõõtmega majanduse hapnik. Mida rohkem äri, seda rohkem hotelle ja vastupidi. Eesti ei ole Prantsusmaa, kus iga endast lugu pidav inimene tahab korra elu jooksul ära käia – kui mitte puhkusel, siis vähemalt tööreisil.

Omavahel tihedalt põimunud majutus- ja toitlustusasutustes töötab ühtekokku väga suur hulk tavalisi eesti inimesi (sh paljud noored emad) – ligikaudu 45 000 inimest, kelle keskmine palk on umbes 630 eurot. Madal. Tublisti alla Eesti keskmise. Selle põhjus ei ole kohalike või rahvusvahelistesse kettidesse kuuluvate hotellide ja võõrastemajade omanike kasumiahnus, vaid sektori vähene lisandväärtus. Teenuse pakkumise kulud on väga kõrged. Kõik, kes on kunagi hotellis ööbinud, teavad, kui oluline on puhas tuba, terve mööbel, puhtad linad jne. Kuid need ei ole kõige kallimad.

Kõige kallimad on inimesed, kõige kallim on inimtööjõud. Samamoodi on see ka maailma ja Euroopa turismi- ja ärikeskustes Pariisis, Berliinis ja igal pool mujal – kus teenindajad on paraku valdavalt just nimelt madala(ma)palgalised sisserändajad. Miks ometi? Absurd?!

Eesti majutusasutustes on kokku 18 000 tuba ning 41 000 voodikohta, veebruaris oli neist statistikaameti andmetel täietud oli vaid 36 protsenti ning keskmiselt maksis tuba Eesti majutusasutustes 32 eurot. Ei ole siin mingit lusti ega lillepidu. Maapiirkondade turismitaludes läheb esimene lill õitsele pärast jaanipäeva ning viimane närtsib ära hiljemalt taasiseseisvumispäevaks – 20. augustiks.

Eesti hotellid on suurema osa aastast tühjad (kuigi püsikulud on aastaringsed), toa maksumus on väike ning seda tõsta on tiheda konkurentsi tõttu erakordselt raske. Ka seepärast, et lähinaabrite Läti ja Leeduga võrreldes on meie hinnad juba praegu palju kõrgemad. Lätlased ja leedulased maksavad oma töötajatele veel väikseimaid palku, kui me Eestis endale lubada saame. Me tahame tõsta palku ja maksta sellelt hea meelega riigile rohkem makse, mitte kaotada konkurentsivõimes järjepidevalt.

Mõnedel Tallinna hotellidel võib ju paremini minna, kuid üheski ärisektoris ei ole seni veel vastu võetud seadust, kus mõnel üksikul ettevõttel on kaks või kolm korda suurem maks kui teisel. Seadus peab pakkuma üldisi põhimõtteid, mis tagavad ausa konkurentsi.

Kuna 2/3 majutusteenustest läheb ekspordiks, siis võib öelda, et käibemaks on majutusteenuste sektoris üldse põhjendamatu. See peaks olema null nagu kogu ülejäänud ekspordil. Pigem on majutusasutuste käibemaksu olemasolu arusaamatu käibemaksuerisus.

Nii naljakas kui see ka ei ole, mõistavad kõik targad poliitikud meie muret väga hästi ja on meiega nõus. Reformierakonna eelmine esimees Andrus Ansip kinnitas hiljuti: «Kriisi ajal 2009 tegime igasuguseid otsuseid, et eelarvet tasakaalu saada. Arutasime siis ka hotellide käibemaksu teemat ja otsustasime seda mitte tõsta. See oli väga kaalutud ja põhjalik otsus. Selle küsimuse osas mu seisukoht ei ole muutunud.»

«Vaadates teiste riikide kogemusi, on selge, et käibemaksuerisuse kaotamisega väheneb ka turistide arv. Konjunktuuriinstituudi analüüs näitab, et kui see erisus ära kaotada, siis turistide arv väheneb umbes kuus protsenti ehk 180 000 turisti tuleb Eestisse vähem, mis rahaliselt tähendab turismisektorile 34 miljonit eurot vähem. Kui turist külastab Eestit, siis 15 protsenti siin kulutatud rahast läheb ööbimisele ja ülejäänud 85 kõigile muudele teenustele,» ütles ettevõtlusminister Urve Palo.

«Tegelikult oli selle eesmärk anda poliitilise otsuse langetajatele signaal, millised riskid on üleval. Riskid alates sellest, et Eesti konkurentsitase võib minna halvemaks, hotellitubade hinnad võivad minna kallimaks, võimalikud varimajandusega seotud riskid. Varimajandus võib kasvada,» tunnistas rahandusminister Sven Sester.

Kõigi koalitsioonierakondade võtmepoliitikud saavad aru: mõte on halb, toob majandusele ja riigile kahju, keegi ei võida sellest. Me teame, et majutusteenuse eest maksavad turistid vaid 15 protsenti siia jäetavast rahast. Aga see, et nad otsustaksid siia tulla, eeldab, et majutusteenuse hind ei ampsa liiga suurt osa nende eelarvest – et planeeritavast rahast jätkuks ka söögile, transpordile jne.

Reisi kavandades on väga kerge kõrvutada Läti ja Eesti hotellihindu. Kui kaalukausile asetada veel ka näiteks lennukiga ligipääsetavus, kaotab Eesti suurelt. Valus ja üha valusamaks läheb.

Me räägime kogu majanduse konkurentsivõime halvendamisest. Kui võtta sektorilt ära kogu tema ca 20 miljoni euro suurune kasum, hakkab ta kiratsema niikuinii. Asi on selles, et kapitalimahukate ettevõtete puhul ei tähenda kasum raha kontol, vaid arvestada tuleb tehtud investeeringutega, mis aastatega amortiseeruvad. Kasum võib raamatupidamislikult olla, kuid raha mitte. See on üks peamisi põhjusi, miks ettevõtete tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt oli Eesti jaoks tark ja kaval otsus. Sest neile, kes dividende maksavad, on tulumaks kehtinud kogu aeg.

A. Le Coqi juhatuse esimees Tarmo Noop kirjutas hiljuti Äripäevas, et kasum näitab firma tervist kõige paremini. Kõik ettevõtted, kes 2008/2009. aasta kriisi ajal nulli piiril vankusid, surid hoobilt. Ettevõttel püsib hing sees, kui ta on valmis majanduslikeks võngeteks. Investeerida saab ainult seda raha, mis ettevõttel olemas on. Isegi võõrvahendite kaasamiseks on vaja oma raha, muidu ei anna ükski pank ettevõttele isegi laenu.

Hotellide ja Restoranide Liidu ülesanne ei ole anda valitsusele soovitusi, millist majandus- ja sotsiaalpoliitikat viljeleda. Mõistame, et toetused on tähtsad, kuid nende saamise nimel ei tohiks konkreetselt majutusteenuse pakkumisega tegelevate inimeste palk suhteliselt väheneda. Konkurentsivõime surm (nt võrreldes lähinaabritega) on aga selge tee sinna.

Tõenäoliselt kõik Eesti majutusasutused käibemaksutõusu üle ei ela ning panevad uksed kinni. Kahju ei kannataks mitte ainult üks majandusvaldkond, vaid kogu riik. Me võime püüda raha tõsta parempoolsest taskust vasakpoolsesse, kuid nii seda juurde ei teki. Vargamäelikult: tööd tuleb teha! Ja kõige parem on, kui selle eest maksavad välismaalased – siis on meil rohkem seda, mida omavahel jagada. Eksport on riigi edu võti, eriti Eesti puhul, kellel näiteks Saksamaaga võrreldavat tööstusvõimsust ei ole ega tule.

Liidu palve valitsusele on: palun vältige majutusteenuste käibemaksu tõusu. See ei ole mõistlik. Kui sektor on konkurentsivõimeline, kogute rohkem makse niikuinii ning ülejäänud majandusse tuleb veel 85 protsenti juurde.

Samm tagasi – kuidas ja mille arvel lubadusi täita – ei ole häbiasi. See näitab avalikkuse ja huvitatute kaasamist otsustusprotsessi, mis näitab koalitsiooni ja valitsust Eesti avalikkusele ning rahvale ainult heast küljest.

Meil ei ole valitsusele midagi ette heita. Kõiki plaane ei ole kunagi võimalik väikeses ringis (mida koalitsioonilepingu koostajate kolleegium kindlasti oli) detailideni läbi mõelda ja kaugele ulatuvaid mõjuanalüüse teha. Praeguses olukorras oleks samm tagasi hoopis pikk samm edasi – kõigi kodanike jaoks edukama Eesti poole.