Mõni kohe ei saa ilma, kui peab vana plaati keerutama. Näiteks Euroopa õigusvolinik Viviane Reding, kes tuli sel nädalal välja jutuga sookvootidest.
Priit Pullerits: kaitseta mehed
Sellist juttu saab ajada ainult see, kes on kas tegelikust elust võõrdunud või tahab mängida elu suunamisel jumalat. Sest elu teeb otstarbekad korrektiivid meeste ja naiste vahel niigi, ilma et ülemakstud bürokraadid sinna lisapingeid külvama peaks.
Samal ajal kui Reding oma eurokontorist kulunud plaadi taaskeerutamisega oma eksistentsi õigustada püüdis, läks konservatiivses Šveitsis seitsmest ministrikohast juba neljas naisele. Soomeski on ministrite hulgas naisi rohkem kui mehi – ja ilma Redingi jumaliku käe abita.
Redingi-sugune õigushull võiks rohkem kuulata mõistlikke teadlasi kui oma kinnisideedest juhinduda. Üle-eelmisel nädalal esines Tallinnas Euroopa hinnatumaid majandusasjatundjaid rootslane Kjell A. Nordström, kes kuuest kapitalismi tulevikku määravast trendist nimetas kõige otsustavamaks seda, et kõrgharidus kogu maailmas feminiseerub. See viib tema väitel iseenesest tulemuseni, et jäme ots elu kujundamisel läheb naiste kätte.
Reding ja need naisõiguslased, kes tema vaateid jagavad, ilmselt ei armasta spetsialiste kuulata. Kuid nende arrogantne ignorantsus ei muuda olematuks tõsiasja, et kaheksast miljonist töökohast, mis on euroliidus alates sajandi algusest loodud, on tervelt kolm neljandikku läinud naistele.
15 töövaldkonnast, mis maailma majandusgurude hinnangul peaks lähikümnendil kõige jõudsamalt kasvama, kuulub 13s enamik töökohti naistele. Ja isegi juhul, kui senised palgaerinevused meeste ja naiste vahel peaks säilima – vaevalt see juhtub, sest elu ju muutub ja areneb –, valitseb asjatundjate seas konsensus, et hiljemalt aastaks 2024 teenib keskmine naine nii Euroopas kui USAs rohkem kui keskmine mees.
Viimase kahe aasta majandussurutis on näidanud, et kui keegi üldse mingisuguseid kvoote vajaks, siis oleks need just mehed. Statistika paljastab, et kui veel kaks aastat tagasi oli Eestis töötute hulgas naisi enam kui mehi, siis sealtmaalt on masu käes kannatanud rohkem mehed. Samasugused näitajad vaatavad vastu kogu maailmast. Näiteks Ameerikas on viimasel kolmel aastal olnud töö kaotanute hulgas mehi tervelt kaks kolmandikku.
Viimase poolsajandi suurim majanduskorrektsioon on ilmselgelt löönud maoli mehi ja andnud soodsad stardikohad naistele. Kui lisaks arvestada, et igasugused edasipüüdlikkuse uuringud Ameerikast araabia maade ja Aasiani näitavad naiste suuremat ambitsioonikust võrreldes meestega, tasub Redingi-suguste kvoodilembust äkki isegi toetada. Et pool globaalsest pirukast ikka vaestele meestele jääks.