Lauri Vahtre: uuringu andmetel Eesti kaitsetahe tugevneb

Lauri Vahtre Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti kaitsetahe püsib väga kõrgel ja kuigi venekeelsete kodanike puhul on näitajad madalamad, ei tähenda eitav vastus sugugi ükskõiksust või vastumeelsust Eesti iseseisvuse suhtes, kirjutab kaitseministeeriumi nõunik Lauri Vahtre.

Äsja valmis Turu-uuringute ASil avaliku arvamuse uuring Eesti riigikaitse teemadel. Selliseid uuringuid on kaitseministeeriumi tellimusel tehtud enam-vähem regulaarselt juba alates 2001. aastast ja nende üldtulemused on saadaval ministeeriumi kodulehel.

Esimene oluline tõdemus on, et Eesti elanikud annavad endale järjest paremini aru maailmas valitsevatest ohtudest. 70 protsenti elanikkonnast (ja 72 protsenti kodanikkonnast) arvab, et eeloleval aastakümnel suureneb maailmas sõjaliste konfliktide võimalus. See näitaja on pidevalt tõusnud alates 2013. aasta kevadest, mil nii arvas 46 protsenti elanikest. Pole raske näha siin Ukraina sündmuste mõju.

Samas on nende osakaal, kes arvavad, et maailma arengutest hoolimata muutub Eesti olukord turvalisemaks, pigem tõusnud; seda eriti selgelt viimase aasta jooksul: 2014. aasta kevadel arvas nii 20 protsenti kõigist küsitletuist, 2014. aasta sügisel 26 protsenti ja 2015. aasta kevadel 32 protsenti. Seda nihet kommenteerides ei saa jätta osutamata USA kontingendi saabumisele, õnnestunud sõjaväeõppustele, jalaväe lahingumasinate ostule ja meediast läbi vuranud Abramsitele.

Eelnevaga haakub küsimus, kas Eestit üldse on võimalik kuni liitlasvägede saabumiseni kaitsta. Selles osas on Eesti kodanike hoiak järjekindlalt ja viimasel ajal lausa hüppeliselt positiivsemaks muutunud: 2011 uskus Eesti kaitstavust 46 protsenti Eesti kodakondsusega vastajaist, 2012 – 47 protsenti, 2013 – 52 protsenti, 2014 – 50 protsenti, 2015 – 60 protsenti. Sellegi näitaja taga on loogiline näha Eesti kaitsestruktuuride tööd.

NATO sõjalist kohalolekut pooldas nii läinud aastal kui tänavu 78 protsenti Eesti kodanikest, NATOt peab Eesti peamiseks julgeolekutagatiseks 72 protsenti kodanikest. Kooskõlas eelnevaga on pidevalt tugevnenud ka usk, et teised NATO riigid meile häda korral appi tulevad. Eesti kodakondsusega vastajate lõikes on nimetatud seisukohta jagavate inimeste osakaal aastate kaupa olnud järgmine: 2011 – 40 protsenti, 2012 – 45 protsenti, 2013 – 47 protsenti, 2014 – 48 protsenti, 2015 – 53 protsenti.

Kas Eesti hakkab vastu igal juhul ja ükskõik kellele? Üldine trend on kindlalt tõusev: 2001. aastal vastas küsimusele jaatavalt veidi üle 60 protsendi vastanuist – see näitaja tõusis viie aastaga üle 70 protsendi ja on nüüdseks ületanud 80 protsendi piiri (viimases küsitluses 83 protsenti). Rõhutada tuleb, et siin ei ole eesti- ja venekeelsete vastajate hoiakud kunagi lausa diametraalselt erinenud.

Inimeste motiivid võivad muidugi olla erinevad (kes võtab küsimust väga konkreetselt, visualiseerides konkreetse vaenlase, kes abstraktsemalt). Tõsi, teatud lahknevusi on ilmnenud (nt 2010. aastal) ja ilmnes ka kahe viimase küsitluse aegu. Näiteks kui 2014. aasta kevadel oli vastupanu osutamise pooldajate osakaal eestikeelsete ja venekeelsete vastajate hulgas peaaegu sama (82–83 protsenti), siis sügiseks tekkis erinevus (83 protsenti versus 70 protsenti), mis on praegu veidi suuremgi (89 protsenti versus 71 protsenti).

Ukraina sündmuste mõju pole vaja eitada, kuid samas võib nentida, et vastuhaku pooldajate osakaal on ka venekeelsete vastajate hulgas ikkagi väga suur ja teiseks pole see viimase poole aastaga vähenenud.

Veel olulisem kui passiivne kaitsetahe on inimeste aktiivne kaitsetahe, st valmisolek ise oma maa kaitseks midagi ära teha. Uuringus küsiti, kas küsitletav on valmis Eesti ründamise korral vastavalt oma oskustele ja võimalustele riigi kaitsmises kaasa lööma. 2014 sügisel tuli jaatavaid vastuseid 56 protsenti, nüüd 59 protsenti.

See arv võib tunduda väike, kuid tuleb arvestada, et küsitletuist umbes pool on naised, kellest enamik ei kujuta end ette sõdurina ega pea – ekslikult – ka mitmesuguseid tagalategevusi kuni sokkide kudumiseni osaks riigikaitsest. Kaugeltki iga eitav vastus ei tähenda ükskõiksust või vastumeelsust Eesti iseseisvuse suhtes. Seda kinnitab tõsiasi, et kui vaatleme eraldi mehi, siis on jaatava vastuse andnud läinud sügisel 70 protsenti ja sel kevadel 74 protsenti vastanuist. Kui aga eraldada vaid Eesti kodakondsusega meeste vastused, siis koguni 80 protsenti.

Hoopis «hulluks» läheb pilt, kui eristada eesti rahvusest 15–60-aastaste meessoost kodanike vastused. Sügisel andis jah-sõna 80 protsenti ja tänavu kevadeks on see tõusnud 90 protsendi ligidale. Kõrgemale, kaugemale ega tugevamini ilmselt enam ei saa ja kui tulevikus peaksime siin nägema kõikumisi, võib seda teatud piires loomulikuks pidada.

Venekeelsetel meessoost kodanikel on eelnevalt nimetatud näitaja ligi 60 protsenti, mis võib esmapilgul tunduda madal. Kuid see pole siiski nii. Arvestades meie elanikkonna ja kodanikkonna kujunemise käiku, on 60 protsenti tegelikult rahuldav tulemus ja tähendab, et läinud sügisel täheldatud langus, mis kõigi venekeelsete vastajate lõikes jätkus ka sel kevadel (2014 kevad – 47 protsenti; 2014 sügis – 45 protsenti; 2015 kevad – 42 protsenti), ei jätku siiski mitte venekeelsete meeskodanike hulgas, vaid venekeelsete mittekodanike ja/või naiste hulgas.

Venekeelsete vastajate hoiakud on üldse oluliselt ebastabiilsemad kui eestikeelsete vastajate omad (osalt tuleb see tõigast, et venekeelne valim on väiksem) ja sellised kõikumised võivad olla ka juhuslikud. Antud juhul tuleb siiski arvestada Krimmi/Ukraina sündmuste mõju. Samas ei ole mõju, nagu arvudest näha, olnud kaugeltki dramaatiline.

Tõsi, venekeelsete kodanike tahe Eesti kaitseks relva haarata, mis 2000–2003 hoogsalt tõusis, näib viimase 12 aasta jooksul langenud olevat. 2003. aastal oli venekeelsetest kodanikest (st nii mehed kui naised) valmis ise kaitsetegevuses osalema üle 70 protsendi, järgnevail aastail püsis see 60 protsendi ümber, viimastel aastatel on kõikunud 45 ja 55 protsendi vahel. Tõenäoliselt peitub üks põhjus Venemaa järjest agressiivsemaks muutunud poliitikas ja eriti propagandas.

Meie rahvastiku tausta arvestades on Vene propaganda teatav mõju paratamatu; uuringutulemustes võib pigem näha märke deklareeritud kaitsetahte stabiliseerumisest uuel tasemel, mis võib mõnes segmendis olla küll varasemast madalam, kuid see-eest adekvaatsem, ausam. Mõne aasta eest võis uuringus osaleja, vastates küsimusele «kas olete valmis Eesti eest sõtta minema?», säilitada illusiooni, et relv tuleb haarata näiteks mongolite vastu. Nüüd on sellist illusiooni raske säilitada ja enamik vastajaid peaks endale aru andma, et jutt käib eelkõige Venemaast ja alles teises järjekorras islamiterroristidest või kellestki kolmandast.

Lisaks ilmneb, et venekeelsete vastajate puhul on kõige nooremates vanuserühmades täheldatav hoiakute lähenemine eestikeelsetele vastajatele. Näiteks kui Venemaa tegevust võimu taastamisel endise Nõukogude Liidu aladel peab võimalikuks ohuallikaks kokku 23 protsenti venekeelsetest vastajatest, siis 15–19-aastastest vene noortest arvab nii 43 protsenti ja neist, kes elavad valdavalt eesti keskkonnas, koguni 51 protsenti. Samalaadseid näiteid võiks tuua veel, need puudutavad usaldust NATO vastu, NATO kui Eesti julgeoleku peamist tagajat, NATOsse kuulumist, NATO vägede kohalolekut, Eesti kaitstavust, Eesti riigikaitse arendamist jm. Eelnevast võib teha ettevaatliku järelduse, et integratsioon siiski toimib, mis tulevikule mõeldes on enam kui oluline.

Küsimus, kui palju tuleks kaitsetahte küsimusi interpreteerides pöörata tähelepanu vastajate emakeelele, on kahe otsaga. Kui eri emakeelega kodanikud ja/või elanikud ilmutavad drastiliselt erinevat suhtumist, on loomulikult tegemist probleemiga, mida ei tohi maha salata. Kui erinevus ei ole aga väga suur, siis tuleb pigem keskenduda arvudele, mis iseloomustavad Eesti kodanikkonda emakeelest sõltumata, sest kui keegi Eestit kaitseb, siis just kodanikud. Jättes naised eelnimetatud asjaoludel kõrvale, näeme, et Eesti meessoost kodanike valmisolek Eesti kaitseks relva haarata või muul moel ise kaitsetegevuses osaleda on läbi aastate olnud silmapaistvalt stabiilne ja püsinud silmapaistvalt kõrgel (vt graafik).

Juba aastaid on ajakirjandust eriti huvitanud nende inimeste osakaal, kes sõja puhkedes Eestist põgeneda kavatsevad. Regulaarselt ilmub uudis pealkirjaga «Iga viies eestimaalane kavatseb sõjaohu korral põgeneda», mis formaalselt võttes on õige, kuid jätab vale mulje, nagu oleks tegemist mingi sünge ja aina süveneva tendentsiga.

Tegelikult pole see nii. Lahkumismõtete heietajate osakaal on aastaid püsinud üsna stabiilselt sellesama 20 protsendi ümber. Pigem äratab tähelepanu, et ei Venemaa agressioon Ukraina vastu ega süvenev skeptitsism maailmas toimuva suhtes ei ole seda näitajat suurendanud. Eestit ründamise korral mõtleb Eestist lahkuda endiselt 20 protsenti küsitletuist (16 protsenti meestest; 16 protsenti eestlastest). Võimalik, et see on meie asukohta ja ajaloolist kogemust arvestades enam-vähem paratamatu konstant. Eesti kaitsevõimet ja kaitsetahet iseloomustab adekvaatsemalt siiski tõik, et mitu korda suurem enamus on vastupidisel seisukohal.

Samal teemal kuula ka saadet «Vahetund Postimehega» täna kell 13 Kuku raadios.