Mart Raudsaare järelehüüe professor Kaido Jaansonile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Raudsaar
Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Lõppenud nädal tõi kurva teate professor Kaido Jaansoni surmast. Teda meenutavad hea sõnaga paljud tema õpilased ja kolleegid. Oma mälestused pani kirja ka Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja meediaõppejõud Mart Raudsaar.

Ajaloolane ja politoloog Kaido Jaanson/Ove Maidla
Ajaloolane ja politoloog Kaido Jaanson/Ove Maidla Foto: Ove Maidla / Postimees

Ehk ebatraditsiooniliselt, ent alustan üldistusega. Professor Kaido Jaanson kehastas minu jaoks seda, milliseid õppejõude ja millist õpetust võiks soovida rahvusülikoolis näha, ent mida jääb uue karjäärimudeli valguses üha vähemaks.

Lahutamatus kampsunis professor pidas säravaid loenguid pilgeni täis auditooriumite ees. Ta mõtestas oma regulaarses kaastöös ajakirjandusele Eesti ajaloo sõlmmomente, mis oli iseäranis oluline «laulva revolutsiooni» aegadel, mil ajaloo valgeid laike tuli üldsuse jaoks alles täitma asuda, ning vestles üliõpilastega vahetul demokraatlikul moel õllekeldris.

Kord tema loengud avastanud, asusin neid aastatel 1994-1995 kuulama kohe hulgi. Teemadeks rahvusvahelised suhted 20. sajandil, Ameerika Ühendriikide ajalugu ja nii edasi. Kõiki loenguid, rääkimata nende täpsetest pealkirjadest, ei mäletagi, kuid ajaloo- ja välispoliitika huvilistele olid need tõeliseks maiuspalaks.

Professor Jaanson suutis tuua väga huvitavaid näiteid ning seostada neid laiema ajaloolise taustaga, mis lisaks omaaegse ETV «Rahvusvaheline panoraami» saadetele andsid väga hea arusaama ja tunnetuse välismaal toimuvast ning Eesti kohast ja võimalustest selles.

Oma Ameerika Ühendriikide ajaloo loengus oli professor kusagilt hankinud ingliskeelseid õppefilme, mida me vaatasime (näiteks Vietnami sõja teema, segregatsioon ja Martin Luther King). Ka õnnestus tal regulaarselt tuua loengutele huvitavaid külalisi, nagu näiteks Eesti suursaadik USAs, Toomas Hendrik Ilves, keda kuulasime omaaegses Tartu Ülikooli füüsikahoones Tähe tänaval, kus toimus 1990. aastate keskpaigas suur osa Kaido Jaansoni loengutest.

Loengut andes kõndis professor tahvli ees edasi-tagasi või süvenes hetkeks kõnepuldil märkmetesse, mida ei tulnud küll kuigi sageli ette. Ta rääkis valjul häälel, teatud lauselõike rõhutades, mis esmaseid kuulajaid võis isegi ehmatada, kuna võis jääda mulje, nagu professor karjuks. Suurt auditooriumi – ka massiülikooli algusaastatel – suutis professor valitseda hästi.

Bakalaureusetöö retsensent

1996. aastal palusin professor Kaido Jaansonit oma bakalaureusetöö retsensendiks. Sama aasta kevadel oli mind tabanud äge kõhutõbi, mis röövis mitu väärtuslikku nädalat ning polnud üldsegi kindel, et suudan oma lõputöö õigeks ajaks valmis saada. Lõputöös uurisin Euroopa Liidu temaatika kajastamist Eesti ajakirjanduses. See oli 1990. aastate keskpaigas täiesti friiklik, sest Euroopa Liit tundus üldsuse jaoks olevat väga välismaine ja ebaoluline.

Mäletan, et leidsin professori nn Marksi majast ülikooli peahoone kõrval sellest auditooriumist, mille katus mõnikord läbi sadas. Ta oli peale loengut oma asju kokku panemas, kui pöördusin tema poole retsenseerimise palvega. Mul ei olnud töö mustand veel valmis ja oli näha, et selle lugemiseks jääb professoril aega vaid paar päeva. Õnneks professor nõustus.

Võimalik, et teema pakkus talle huvi. Võimalik, et tol ajal oli kombeks kõik üliõpilaste tööd läbi lugeda. Igatahes on mul väga eredalt meelde jäänud kaitsmine peahoone ruumis 235, kus riiulites seisis ka ajakirjandusosakonna perioodika. «On kasutatud arvutiprogrammi,» kiitis professor andmetöötlust (mu hea tuttav Agu Nigul oli teinud töö jaoks DOS-programmi, millega sain uurida kontentanalüüsi tulemusi ja neid omavahel seostada).

Lõputöö tulemus polnud mulle nõnda oluline, kuivõrd Kaido Jaansoni osalemine ning tema kiitus. Ta oli siis ja on ka edaspidi minu jaoks väga tähtis autoriteet.

Mingil õnnelikul moel sattusin Kaido Jaansoni autojuhiks 1997. aastal, kui käisime Tarvastus Eesti Muinsuskaitse Seltsi talgutel, mille käigus puhastasime kindlusevaremeid võsast. Meiega koos sõitis Välis-Eesti kirjandustegelane Valdemar Vilder Austraaliast.

Lühikesel reisil ja talgutel õppisin Kaido Jaansoni tundma sellest südamlikust ja soojast küljest, mis oleks muidu jäänud karmi loengute fassaadi taha, sest Tartu õllekeldrite sage külaline ma polnud ja ammugi poleks ma söandanud lugupeetud professoriga ühes lauas õlut juua.

Igaks juhuks rõhutan vahemärkusena, et omaaegne Tartu ülikooliga seotud ümbruskonna õllekeldrite kultuur oli midagi erilist – mis on praeguseks hävinud –, ning mida ei tohiks seostada joodiklusega. See oli süvaülikool.

Reisil kõnelesime muuseas Kaido Jaansoni suurest huvist, Aleksander Keskkülast ning muudest põnevatest ja huvitavatest seikadest, mida ka eraeluliselt oma kogemustest professoril pakkuda oli.

Viimased peaaegu kümmekond aastat oli professor kimpus tervisega ning ta ei liikunud enam palju, sõitmata isegi Tallinnasse. Me rääkisime mõned korrad telefonitsi. Soovin, et neid kordi oleks olnud rohkem.

Ent, nagu sageli elus, tuleb meil osata leida rõõmu nendest helgetest momentidest, mida oleme saanud veeta oma teekonnal koos. Nii minu kui ka minu kaasaegsete jaoks oli üheks oluliseks majakaks sellel teel professor Kaido Jaanson. Ja mitte suhteliselt väheste akadeemiliste publikatsioonide või märkimisväärse sotsiaalse kapitali tõttu, vaid oma suhtumise pärast enda töösse, üliõpilastesse ja elusse.

Puhka rahus, hea õppejõud! 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles