Anne Rande: mis meist niiviisi saab, kui meie lapsed on näljas

, Eesti Laste­kirjanduse Keskuse direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anne Rande
Anne Rande Foto: Peeter Langovits

Ihukarvad tõusevad püsti, kui näen-kuulen meie vahvaid poliitikuid rahulolevalt naeratamas ja kiitmas väikese Eesti tasakaalustatud eelarvet. Jah, tore, et eelarve on tasakaalus, aga kuidas on meie inimeste, meie laste tasakaaluga?


Muidugi on napi eelarvetasakaalu saamine metsik töö ja eneseületamine, selle eest kiitus tegijatele. Samas, meie kõige tähtsam vara, ehk nagu ütlevad plusspunkte jumaldavad suured ja tähtsad tegelased, inimfaktor, inimressurss, inimkapital on ju tasakaalust väljas.

Sest ei saa pidada 21. sajandil normaalseks, et viie rikkama riigi hulka pürgivas riigis on peresid, kellel pole lastele võimalik isegi kõige tavalisemat toitu lauale panna.

Nüüdsest kuulub tõeliste delikatesside hulka ka piim, mõne aja pärast leib, sai. Olen ise näinud poetrepil pereisa, pisar silmas, kes ennast alandades küsib kümme krooni pisiperele leiva ostmiseks.

Ma ei imesta sugugi, kui ühel päeval on korralik pere ilma korraliku isata, sest tema ainuke valguskiir virvendab ülalpool pilvi. Ja ma ei räägi nn asotsiaalidest. Aga meil on kõik hästi, sest eelarve on ju tasakaalus.

Keegi kolleegidest poetab, et pered annavad lapsi lastekodusse põhjusel, et kodus pole süüa; keegi ütleb, et mõnes kodus saab laps ainult lahjat teed saiaga; keegi näeb, kuidas bussis minestab teismeline, sest kõht on nii tühi, et silme eest kaob pilt. Olen ise lapsele tänaval söögipalukese pihku pistnud. Seda masendavat rida võiks jätkata ja jätkata. Mis toimub?

Alles mõni aasta tagasi pidasin koduriiki üheks kõige lapsesõbralikumaks paigaks. Täna aga pean küsima, kelle jaoks neid tasakaalustatud eelarveid koostatakse? Loomulikult saan aru, et eelarvenumbrid peavad tasakaalus olema, sest muidu läheb riik lõhki.

Kulla tublid tasakaalustajad! Kas te mõnigi kord arvude kokku liitmisel ja lahutamisel ka inimesi nende taga näete, kas te laste nägusid näete? Omavaheliste nääklemiste asemel, mida on lausa hale vaadata ja kuulata, avage silmad, kõrvad ja süda ning tajuge, mis tegelikult ümberringi toimub.

Mina ei tea, kuidas riigi raha jagada nii, et lapsed oleksid söönud, riides, kasitud ja hoitud, terved ja õnnelikud. Aga ma ei lepi sellega, mis praegu toimub. Oleme valinud enda hulgast kõige õilsamad, suure südame ja targa mõistusega, inimesi armastavad Eesti asjade üle otsustajad. Täie mõistuse ja tõsiduse juures arvan, et nemad ongi need, kes peaksid seda kõige paremini teadma.

Pidades silmas Eesti riigi jätkusuutlikkust, ei oska ma parimagi tahtmise juures välja mõelda väärtuslikumat varandust elu edendamisel Eestimaal kui meie lapsed. Ja see korvamatu inimvarandus peab inimväärselt süüa saama, kaetud ja kaitstud olema.

Suured asjapulgad lennutavad tuulde miljoneid kas või ausamba uutele riigihangetele küll klaasi, tulede ja liistude tarbeks, taovad endale vastu rinda, et meie oleme vaat et maailma edukaim e-riik, noogutavad rahulolevalt Euroopa pomode kiidusõnade peale riigi õigest protsendist kaitsekuludeks.

Riigi rahaga peetakse üleval igasuguseid nõukogusid, tasustades nendesse valitud niigi juba kõrget sissetulekut saavaid inimesi veel ja veel. Arvan, et seda rida, kust riigi raha kokku hoida, võiksid paljud lehelugejad ise jätkata.

Kui neid tohutuid rahasummasid saaks veidigi ümber jagada laste elukvaliteedi parandamiseks, ei räägiks me praegu kas või sellest, et osa lapsi ei saa kasvamiseks vajalikku toitugi. Öelge ometi, mis meist niiviisi saab?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles