2011. aastal rääkis Garri Raagma Narva fookusseminaril unelmate ühiskonnast. Ta väitis, et täiusliku maailma võtmeks on elamuste ja emotsioonide tootmine ning tarbimine.
Selle keerulise sissejuhatuse mõte on lühidalt järgmine: loovust tuleb hakata arendama maast madalast, sest meie riik vajab eluspüsimiseks kultuurseid inimesi nagu õhku.
Majandusliku kasu otsimine loovusest võib mõnel puhul õnnestuda ja vajalikukski osutuda, aga loov suhtumine majandusse, õigemini üldistus- ja analüüsivõime kasutamine lisaks täppis-matemaatilisele arvutuskäigule avab ilmselgelt võimalusi liikumaks parema elukorralduse poole.
Kuna kõik algab algusest, siis peame täna väga tõsiselt suhtuma laste huvialaharidusega seonduvasse. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea - see vanasõna on vist küll meie pähe juba maast madalast raiutud. Aga kas anname endale aru, et täiskasvanuks saades on just nendest tüdrukutest ja poistest, kes muusika-, kunsti- või spordikoolis käinud, sirgunud naised ja mehed, kelle juhitavad ettevõtted on hea meelega sponsorid kultuurisündmustele ja spordivõistlustele? Teatriringis osalenud poiss armastab ehk teatris käia ja elamusi nautida ka täiskasvanuna, ent lisaks emotsioonidele mõistab ta suureks saades ka seda, et meie rahvusooper vajab püsimiseks nii palka kultuurirahvale kui maja koos moodsa tehnoloogiaga. Sest see pole pelgalt maja, vaid see on osake unelmate ühiskonnast, kuhu tahab tulla ka külaline kaugemalt. See omakorda tähendab aga majanduslikku kasu meie riigile tervikuna.
„Ringiraha“ mõiste kui niisugune on end kahjuks küll devalveerinud, kuna juba aastaid pole selle idee teostuseni jõutud. Ent hukkumisele on määratud võitleja, kes kukkumise järel püsti ei tõuse ja järgmisi samme ei astu! Seepärast on visalt seistud selle eest, et huvitegevuse jõulisem toetamine ei kaoks eesmärgina riigi eelarvest ka majanduslikult keerulisematel aegadel.