Evelin Andrespok: Baltimore’i meeleavaldused põhjustas usalduskriis

Evelin Andrespok Foto: Erakogu

Järjekordse Ameerika linna rahvarahutused ei tekkinud üleöö, vaid on aastakümnete jooksul kogunenud pingete vallandumine, kirjutab aastail 2005–2008 ise Baltimore’is elanud Evelin Andrespok.

Endise Baltimore’i elanikuna vaatan kunagises kodulinnas toimuvat nii kurbuse kui ka rõõmuga. Kurvaks teeb eelkõige julm ebaõiglus ja võimu kuritarvitamine, kuid rõõmu teeb tugev kogukondlik liikumine, mis on pannud inimesed aktiivsemalt linnaelu korraldamises kaasa rääkima.

Enne Ameerikasse elama minemist tundus mulle nagu ilmselt enamikule eestlastele, et rassi teemal rääkides sõnade valimine on eelkõige sümboolne poliitkorrektsus. Õige pea mõistsin aga, et nahavärv puudutab inimeste elu iga päev ja täiesti reaalselt – eriti kui see värv ei ole valge. Politseivägivald on üks nendest teemadest, millega vähemused alatasa tegelema peavad.

Kolme Baltimore’is elatud aasta jooksul nägin ka isiklikult politsei diskrimineerivat suhtumist mustanahalistesse. Näiteks, ühel õhtul sõidutasime sõbraga ühise tuttava, mustanahalise noormehe koju ning jäime veel natukeseks autosse juttu rääkima. Ühtäkki kuulsime väljuhääldist filmidest tuttavat politsei käsklust tulla autost välja, käed pea kohal. Korrakaitsjad ei põhjendanud meile kordagi, miks selline kontroll tehti, kuid mu sõbrad kohalikena selgitasid, et selline käitumine on tavapärane, sest politsei eelduste järgi toimus autos narkotehing. Miks muidu peaks mustanahaline mees valgetega pimedal ajal suhtlema, eks ju?!

Tõele näkku vaadates ei tunne ma ühtegi mustanahalist Baltimoreʼi elanikku, kes poleks väljendanud oma usaldamatust politsei suhtes või kurtnud nende ebaõiglase käitumise üle. Selle linna lapsed kasvavad teadmisega, et politseid ei saa usaldada. Enamikul on isiklik või lähikonnast pärit kogemus politseiga, kes pole vajalikul hetkel täitnud oma kaitserolli või on tekitanud kogukondades pingeid stereotüüpse ja sildistava suhtumise ning agressiivse käitumisega.

Baltimoreʼis elades töötasin väitlusõpetajana riigikoolides. Minu õpilaste hulgas oli ka lapsi keskkoolidest, mille lähedal Mondawmini kaubanduskeskuse juures said esmaspäeval alguse rahutused. Peavoolu meediat jälgides jääb mulje, et linnarahvas ja eriti noored olid algusest peale agressiivselt meelestatud, kuid tegelikult on lugu veidi keerulisem.

Koolipäeva lõppedes ootas hambuni relvastatud politsei bussipeatuses ega lubanud õpilastel ega õpilastel ühistransporti siseneda ja koju sõita. Selline olukord tekitas kindlasti ärevust noortes, kes ei saanud päris täpselt aru, mis toimub, ja kelle jaoks ühistransport on ainus võimalus koolist koju minekuks. Arvestades, et noorte üldine suhtumine politseisse on niigi negatiivne, pole raske ette kujutada, miks asjad võisid käest minna. Tundub, et palju pahandust võinuks olla olemata, kui õpilastel oleks lastud koju sõita.

Mondawmini juurest edasi levinud vägivallalaine on muidugi kahetsusväärne, kuid ilmselgelt olid Freddie Gray surm (mustanahaline noormees, kelle hukkumine tänavu aprillis on toonud kaasa kriminaalsüüdistused mitmele Baltimore’i politseinikule – toim) ja sellele järgnenud sündmused viimane piisk linnarahva kannatlikkuse karikasse. Viimase nädala sündmused ei juhtunud üleöö, vaid on aastakümnete jooksul kogunenud pingete vallandumine. Samuti kogunesid juba Fergusoni sündmuste ajal esimesed meeleavaldajad ka Baltimore’is ja nõudsid õiglust. Asjaolude kokkulangemise tõttu hakkas karikas nüüd lihtsalt üle ääre ajama.

Mind paneb aga hämmastusega peast kinni hoidma asjaolu, et nii rahvusvaheline meedia kui ka Ameerika avalikkus on nädala jooksul peaasjalikult pahandanud selle üle, et põletati poode ja lõhuti politseiautosid, kuid kaugeltki mitte sama palju selle üle, miks ja kuidas on saanud surma Freddie Gray ning sajad teised inimesed. Käimasoleva arutelu fookus on täiesti vales kohas.

Washington Post kirjutas väga tabavalt, et kui politsei oleks niimoodi süsteemselt ebaõiglaselt ja vägivaldselt käitunud mõnes teises maailma piirkonnas, siis oleksime juba ammu kuulnud kriitikat terve ilma liidritelt ja isegi ÜROst. Või kujutage vaid ette, mis toimuks Eestis, kui siin toimuks seesugune politseivägivalla juhtum...

Kogu olukorra juures teeb aga tõelist rõõmu see kodanikuliikumine, mis jääb skandaalihimulise meedia tähelepanu alt välja, kuid on pannud Baltimore’i uues suunas liikuma. Kohe pärast rüüstamisi asus linnarahvas tänavaid koristama ning veidi hiljem abivajajatele toitu ja meditsiiniabi andma. Kuna linnavalitsus otsustas koolid sulgeda, siis on vabatahtlike abiga korraldatud tasuta lõunaid vaeste perede lastele, kelle päeva ainus toidukord on koolilõuna.

Veelgi enam väärib aga tunnustust koalitsiooni Baltimore United for Change tegevus, mis on kokku toonud mitmed kodanikuühendused ja heategevusorganisatsioonid, et mobiliseerida rahvast aktiivselt, kuid rahumeelselt nõudma politseivägivalla lõpetamist, korrakaitsesüsteemi reformi ja institutsioonidesse imbunud süsteemse diskrimineerimise kaotamist. Tuhanded koolilapsed, tudengid ja nende perekonnad on kogunenud marssidele ja kõnekoosolekutele ning aitavad vabatahtlikena linna korrastada. Nende inimeste õlule jääb linna jalule aitamine siis, kui telekaamerad lahkuvad.