/nginx/o/2015/05/04/4027251t1haf65.jpg)
/nginx/o/2015/05/04/4027251t1haf65.jpg)
Rootsi immigratsioonipoliitika seisab silmitsi paljude väljakutsetega, kuid lõpuks taandub see inimõigustele ja kõikide inimeste võrdsusele, kirjutab endine Rootsi poliitik Anders Hedman Postimehe arvamusportaalis.
Anders Hedman: Rootsi tee sõjalisest suurvõimust humanitaarseks ülijõuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
27. aprillil ilmus Postimehes Marit Hermanni artikkel Rootsi immigratsioonist ja selle tagajärgedest. Kuna artikkel oli ühepoolne pean vajalikuks selgitada Rootsi immigratsioonipoliitikat ja selle tausta Postimehe lugejatele.
Lühidalt öeldes, jah, Rootsi immigratsioonipoliitika seisab silmitsi paljude väljakutsetega, kuid lõpuks taandub see inimõigustele ja kõikide inimeste võrdsusele. See, mida kritiseerime täna, võib olla meie homne reaalsus. See teekond pole kerge, aga see on ainus tee moraalsest vaatepunktist ning mida rohkem riike seda aktsepteerivad, seda lihtsamaks see muutub.
/nginx/o/2015/05/04/4027157t1he338.jpg)
Heidame pilgu ajaloole. Rootsi on olnud immigratsiooniriik alates saksa munga Ansgari kristianiseerimisest aastal 829. Keskajal elas Rootsis palju immigrante, peamiselt Saksamaalt, aga ka teistest naabruses asuvatest riikidest. Rootsi suurvõimu ajastul aastatel 1561-1721 polnud ainult armee paljurahvuseline, vaid meile saabus palju immigrante Vallooniast, tänapäeva Belgiast.
Selle immigratsioonilainega saabusid ka teadmised, mis aitasid meil arendada terasetööstust ning see oli oluline relvade tootmiseks. Need immigrandid panid aluse meie bruk'ile (tööstus - toim), mis on sellest ajast olnud Rootsile väga oluline. Ilma nende immigrantideta poleks realiseerunud Rootsis tööstusrevolutsioon ja pärast Teist maailmasõda tekkinud heaolumudel.
Teine maailmasõda
Aastatel 1850-1900 emigreerus religioosse ja poliitilise tagakiusamise tõttu umbes miljon rootslast USAsse. Nad valisid USA, sest usukusid, et leiavad seal parema elu endale ja oma lastele. Peaaegu igal Rootsi perekonnal on sugulasi, kes tol ajal emigreerusid.
/nginx/o/2015/05/04/4027231t1hbd01.jpg)
Kuna Rootsi ei osalenud Teises maailmasõjas, saime pakkuda naaberriikide pagulaste varjupaika. Soome sõjalapsed said sõja ajal Rootsis ajutised perekonnad. Rootsi diplomat Raoul Wallenberg päästis sõja lõpus Budapestis natside käest tuhandeid juute ning Folke Bernadotte valged bussid tõid endisi koonduslaagrite vange Rootsi. Saame öelda, et Teise maailmasõjaga tärkas Rootsis modernne humanitaarpoliitika. Meie tööstuse tööjõupuudus aitas immigrantide assimileerimisele kaasa.
Esimene massiimmigratsioon Rootsi tuli Balti riikidest 1944. aasta septembris ning suurem osa neist olid eestlased. Meile saabus umbes 20 000 põgenikku väga lühikese ajaga. Nendele eestlastele anti võimalus osaleda Rootsi kiires majandusarengus, mis algas 1945. aastal. Neile anti töökoht ja nende lastele tasuta haridus, mis muutis nende elu Rootsis vägagi heaks. Nad said olla osa demokraatiast ja nautida tsiviilõigusi, mis lubasid neil oma keelt ja kultuuri säilitada läbi erinevate asutuste nagu Eesti Maja ja Eesti Kool Stockholmis. Üks nendest Rootsis sündinud lastest sai nimeks Toomas Hendrik.
Pärast sõda tekkis Rootsi heaolusüsteem ja progressiivne tegevuspõhimõte, mis seisis võrdse varalise jaotuse, humanitaarabi, soolise võrdõiguslikkuse, seksuaal- ja rahvusvähemuste õiguste ning laste kaitsmise eest. Rootsist on saanud kuningas Gustaf II Adolfi aegsest sõjalisest suurvõimust hoopis humanitaarne suurvõim.
/nginx/o/2015/05/04/4027239t1h768e.jpg)
Assimileerimisest integratsioonini
See viis tulemuseni, et sõdade või poliitilise tagakiusamise eest põgeneti Rootsi. 1956. aastal tulid ungarlased, 1968 tšehhoslovakid, 1973 tšiillased, 1950 Vietnami sõja eest põgenenud USA sõdurid, 1979 iraanlased ja afgaanid, 1980 poolakad ning hiljem iraaklased, bosnialased, somaallased, lõuna-aafriklased ja hiljuti süürlased. Rootsi muutus varjupaigaks nendele ja paljudele teistele tagakiusatud inimestele üle maailma. Lisaks saabus Rootsisse pärast sõda tööd otsima palju soomlasi, itaallasi, jugoslaavlasi ja türklasi.
Esialgu kasutas Rootsi assimilatsiooni põhimõtet, mis tähendab, et Rootsi saabuvad põgenenud peaksid saama rootslasteks. See põhimõte kehtis 1975. aastani, mil Rootsi Riksdag otsustas assimileerimisest loobuda ja pürgida hoopis integratsiooni poole. Selle tulemusena näidati riigitelevisioonis erinevates keeltes uudiseid, lapsed said lisaharidust oma emakeeles ja etnilised ning religioossed rühmad said oma organisatsioonide jaoks riigilt toetust.
/nginx/o/2015/05/04/4027241t1h155d.jpg)
Idabloki lagunemise ajal kartsid Rootsi ametiühingud ja sotsiaaldemokraatlik valitsus sotsiaalturismi ning viisid seetõttu 1989. aastal sisse nn Lucia otsuse, mis tähendas, et Rootsi peaks võtma vastu vaid ÜRO põgenikke ettekirjutatud kvootide järgi. Humanitaarkaalutlustel enam inimesi vastu ei võetud. Carl Bildti valitsus tühistas selle 19. detsembril 1991. aastal.
Rootsi immigratsioonipoliitika põhineb uskumusel inimõigustesse ja inimeste võrdsusesse olenemata rassist, rahvusest, religioonist, seksuaalsest orientatsioonist või poliitilistest vaadetest. Rootslased peavad oma ühiskonda rikkaks, kõrgelt harituks ja tolerantseks. Sellega tahab Rootsi olla eeskujuks ülejäänud maailmale. Rootslased tunnevad moraalset kohustust aidata sõja ja rõhumise all kannatavaid inimesi, pakkudes neile ja nende lastele pelgupaika sõdade ning diktatuuri eest. Mainimist väärib ka, et üleilmse väärtusuuringu World Values Survey andmetel on Rootsi kõige avangardistlikum riik maailmas.
Poliitkorrektsus
Rootsi on samuti riik, mis pöörab erilist tähelepanu poliitilisele korrektsusele. Seetõttu on väga tähtis, et ei kasutata sõnu ega väljendeid, mis võivad olla solvavad teiste inimeste jaoks. Rootslastele õpetatakse mitte ütlema sõna «neeger», vaid «must», kui räägitakse Aafrikast pärit inimestest. «Mustlasi» ei hüüta enam mustlasteks, vaid «romadeks» või kui nad on Rootsis kerjused, siis nimetatakse neid ELi migrantideks või ELi kodanikeks jne.
Õigete väljendite puudumist peetakse eelarvamuslikuks või rassistlikuks. Väga tähtis on näidata üksteise päritolu ja uskumuste vastu austust. Ühiskond peaks samuti olema vastuvõtlik muutustele, mis viivad edasi vanade normide ja eelarvamuste juurest. Poliitikud, meedia ja PR-spetsialistid on juhtivad poliitkorrektsuse promojad. Mõnikord võib see aga liiga kaugele minna ning omada hoopis vastupidist tulemust.
/nginx/o/2015/05/04/4027243t1h0d79.jpg)
2011. aastal leppis konservatiivide juhitud valitsus Rohelise parteiga kokku, et Rootsi asüülipoliitikat lõdvendatakse veelgi. Umbes 20 protsenti Rootsi elanikest on sündinud välismaal või on välismaal sündinud lapsevanema järeltulija ning viimasel ajal on iga aasta saabunud Rootsi ligi 100 000 immigranti. Enamik nendest on põgenike sugulased või asüülitaotlejad.
Probleemid
Praegu pakub Rootsi püsivat elamisluba kõikidele Süüria põgenikele, kui nad vastavad kriteeriumitele Rootsi saabudes. Seda on tehtud, et kiirendada ja hõlbustada uute immigrantide integreerimist. Rootsi võtab ühe elaniku kohta vastu rohkem põgenikke kui ükski teine ELi riik, kusjuures neli korda rohkem kui näiteks Saksamaa.
Niisiis, kas selle suure immigratsiooniga ei kaasne mingeid probleeme?
Noh, esiteks ei nimetaks poliitkorrektne rootslane neid probleemideks, vaid väljakutseteks, sest sõna «probleem» kannab negatiivset varjundit, seega ütleks ta, et see on väljakutse.
Jah, uute immigrantide integreerimisega käivad kaasas mitmed väljakutsed. Väljakutseks on uutele elanikele elukoha leidmine ja pärast seda, kui nad keele selgeks õpivad, on väljakutseks neile töökoha leidmine, sest Rootsis on praegu tööpuudus kõrge. Väljakutseid on ka paljude immigrantide madala haridustaseme tõttu. Kultuurilised ja usulised erinevused ning erinevad traditsioonid samuti.
Rootsi on aga uhke oma modernse, humanitaarse ja feministliku ühiskonna üle. Rootslased üritavad tavaliselt need väljakutsed ületada, sest nad on veendunud, et pikas perspektiivis muudab see ühiskonna rikkamaks, mitmekesisemaks ja huvitavamaks. Kuid see ei ole kerge, see läheb väga kulukaks, sest Rootsi on heaoluriik ja parempoolsed poliitikud hoiatavad, et suurt immigratsiooni ning heaoluriiki pole võimalik ühendada. Tuleb aga märkida, et Rootsil on olnud viimastel aastatel suurem majanduskasv kui Soomel, kuigi meile saabub rohkem immigrante.
/nginx/o/2015/05/04/4027245t1h57fc.jpg)
Moslemid Rootsis
Teine artikkel (lugejakiri – toim) mainis moslemite immigratsiooni. Paljud moslemid tulevad Rootsi vägagi teistsuguste väärtuse ja traditsioonidega, kuid rootslased üritavad muuta kooselu nii lihtsaks kui võimalik, et aidata kaasa integratsioonile. Ehitatakse uusi mošeesid, lubame mosleminaistel kanda burkasid, isegi siis, kui nad töötavad politseinikena või meditsiinivaldkonnas. Rootslasi õpetatakse ka mitte eeldama, et kõik moslemid suruvad kohtudes kätt, vaid austama moslemite traditsioone tervitamisel. Lõppude lõpuks taandub kõik haridusele ja üksteise austamisele.
/nginx/o/2015/05/04/4027249t1h79c1.jpg)
Muidugi on potentsiaalne risk konfliktiks, kui integreeritakse rohkem traditsioonilisi moslemeid riiki, mis on maailmas ateismi, soolise võrdsuse ja liberaalsusega esirinnas, kuid rootslased ei anna alla, me jätkame võitlust aegunud normide, rassismi, poliitilise ja religioosse ekstremismi ning mineviku eelarvamuste vastu.
Modernsete eurooplastena peame jagama samu väärtusi, võtma omaks avatust, inimõigusi ja inimeste võrdsust. Rootsilt on õppida palju, mis aitab neid muutusi hõlbustada. Me seisame ELi immigratsioonipoliitika eest; inimesed ei peaks uppuma Vahemeres 2015. aastal samal ajal, kui me jälgime seda oma nutiseadmetest. See on tõesti väljakutse, kuid keegi peab haarama ohjad. Me elame globaalses maailmas tänu Skype’ile ja mitmetele teistele leiutistele. Nüüd peame muutuma ka globaalseteks kodanikeks.