FOTO: Illustratsioon: Corbis / SCANPIX / Eero Barndõk

Menukas kirjanik on teles. Kui kirjanik on teles, siis on ta menukas. Nii lihtne see ongi. Hea ja halva kirjanduse vahekorda ja edu­valemeid Venemaa kirjandusmaailmas vaatleb Jelena Skulskaja.

Nooremana oli mul Moskvas hea sõber, kes kirjutas päris meeldivaid värsse. Ta armus nooresse kaunisse rootslannasse, leidis vastuarmastust ning abiellus temaga, saades jagu raudsest Nõukogude eesriidest ja KGB takistustest.

Elama asusid nad Tallinna – Moskvast kaugemale, Euroopale lähemale. Rootsi kaunitar ei tundnud eriti huvi kirjanduse vastu ning oskas väga halvasti vene keelt, mistõttu mu sõbral polnud raske teda veenda, et ta on suur luuletaja.

Ja mitte ainult – ta olla üldse suurim luuletaja! Kohe Puškini järel! Noor naine elas täielikus teadmatuses õnnelikult kümme aastat, kuni teda hakkas ärevaks muutma mingi kipitav tõe eelaimus. Lahku läksid nad juba päris külmalt...

Praeguste kõige heatahtlikumate lugejate suhtumine vene kirjanikesse meenutab mulle tolle rootsi kaunitari suhtumist oma abikaasasse: teadmatus, mida võimendab valmisolek võtta vastu salapärast vene hinge just selles kinkepakendis, millisega seda pakutakse.

See ei puuduta mitte ainult välismaiseid, vaid ka Venemaal elavaid vene lugejaid! Tuleb tunnistada, et kolmas tegelikkus – teletegelikkus – on täielikult võitnud kaht esimest. (Teatavasti on esimene tegelikkus tegelik elu, teine selle elu peegeldus eri kunstiliikides ja kolmas teletegelikkus.) Mida ei näidata teleekraanil, seda ei ole üldse olemas, sest me pole seda näinud ega tea sellest midagi.

See-eest isikuid, kes sageli ilmuvad teleekraanile, peetakse kindlalt kirjanikeks. Nende raamatud loetakse raudse järjekindlusega läbi, tõlgitakse paljudesse keeltesse ning asetatakse klassikute kõrvale aukohale riiulisse, olgu siis Puškini järele või Tolstoi ette.

Loomulikult on lisaks veel vaja korraldada luksuslikke raamatuesitlusi, mida samuti tuleb näidata teles, ning seejärel võib juba valmis trükkida massilise tiraaži ja oodata kutseid välismaale, pidama loenguid tänapäeva kirjanduse pulsist. Ahjaa, veel üks, viimane asi: raamat peab olema müügil ööpäev läbi avatud Moskva ja Peterburi raamatupoodides.

Muide, need ööpäevaringsed raamatupoed on väga populaarsed noorte seas: kell kaks-kolm öösel on seal tavaliselt kassa juures väike järjekordki ning ostetakse just seda, mida on viimastel päevadel soovitanud see või teine telekanal, mis ealeski ei häbene nimetada reklaamitavaid raamatuid neiks kõige-kõige-kõige...

Siis annavad uusklassikud ja menukite autorid juba arvukaid intervjuusid televisioonile või saavad lausa saatejuhtideks, olles kutsutud levitama kaaskodanike seas head sõna ja juhtima neid valguse poole. Üks viimase aja näiteid on Sergei Minajev, kelle raamatud «Духless, Media Sapiens» ja «The Телки» kuuluvad müüdavamate sekka sellest hoolimata, et autor kirjutab grammatika-, süntaksi- ja faktivigadega ega kirjelda niivõrd inimeste elu, kuivõrd mingi juhmi olevuse (kellegi lehmalähedase) olemist, kes saab hakkama kuueteistkümne slängisõnaga ning tunneb huvi ainult raha ja seksi vastu

. Sealjuures pole mingit vahet autori ja kangelase vahel – autor ise nimetab oma raamatuid autobiograafilisteks. Samad lood on kirjandustähtede Oksana Robski, Lena Lenina või Ksenija Sobtšakiga, kes kirjutavad sellest, kuidas pääseda miljonäri voodisse ja mida täpselt seal peale hakata.

Kõik kolm noort daami osalevad telesaadetes, räägivad oma harrastustest, abieludest ja lahutustest, annavad vaatajaile nõu igal alal, alates poliitikast kuni kosmeetikani ning on – raamatute müügiarvude ja populaarsuse põhjal tõepoolest on – tuntud kirjanikud.

Kirjandus oli pikka aega sirguva põlvkonna kasvatamises ainuke kindlalt meeste ala. Naised sünnitavad tänapäeval üha sagedamini üksi, ei püüa iga hinna eest mehele minna, lasteaedades lisanduvad emmedele naiskasvatajad, koolis naisõpetajad. Ja ainult kirjandust on alati peetud puhtalt meeste valdkonnaks, isegi kui kirjanduse loojaks on olnud naised.

Just seepärast nõudis Marina Tsvetajeva, et teda nimetataks poeediks, mitte aga poetessiks – nii rõhutas ta oma kutsumuse mehelikku suunitlust. Milleks on lisaks kõigele muule anda lugejale ettekujutus filosoofiast, olemise olemusest, õpetada teda mõtlema, nõuda pingutusi teksti mõistmiseks.

Kuid nüüd, tuleb mul õudusega nentida, on kirjandus muutunud eranditult naiselikuks, isegi kui seda kirjutavad mehed. Naiselik tähendab siin jäägitut pühendumist meelelahutusele, äärmist lihtsust, armetust, maalähedust, kõikvõimalikes mõeldamatuteski vormides igavese Tuhkatriinu muinasjutu ümberjutustamist, kus peategelane (ise küll näiteks paks, aga heasüdamlik) läheb mehele printsile.

Veel on väga oluline krimielement, tapmised, sest naised on meestest hulga verejanulisemad... Just neile nõudmistele vastavad säravad tähed Tatjana Ustinova, Darja Dontsova, Aleksandra Marinina, Jekaterina Vilmont. Vaieldamatuteks iidoliteks tõstetud Paolo Coelho või Dan Browni tõlketeosed on samasuguse naiseliku loomusega.

Mainitud daamid juhivad ise telesaateid või osalevad neis väga aktiivselt külalistena, nende raamatute põhjal luuakse seriaale, mille populaarsust ei saa keegi maailmas kahtluse alla seada.

Neisse romaanidesse võivad turuedu taotlevad firmad osta äramärkimisegi: nii võib kangelanna eelis­tada näiteks seda või teist marki kohvi, tarvitada selle või teise tootja hügieenisidemeid. Ühes hiljutises teleintervjuus rääkis Tatjana Ustinova, et talle tehti ettepanek reklaamida uues romaanis tablette, mis aitavad kliimaksi üle elada. Ta sõnas tundeliselt: «Ma olen veel liiga noor, et sellise reklaamiga tegelda!» (Aga järelikult muulaadse reklaamiga romaanikirjanik võib tegelda ja peabki tegelema?)

Darja Dontsovale, kes on mõne aastaga välja andnud umbes kuuskümmend (!) romaani, meeldib kõnelda, kui hoolikalt viimistleb ta sõnu, kui nõudlik on ta oma stiili suhtes, kui tähtis on talle, et tema nimi seisaks kirjandusentsüklopee­dias Dostojevski kõrval (rangelt tähestiku järg võttes ei seisa ta isegi mitte kõrval, vaid lausa eespool!).

Kunagi ühel kohtumisel lugejatega küsiti tuntud kirjanikelt, milles seisab elu mõte. Suurepärased kirjanikud vajusid mõttesse ega vastanud küsimusele. Praegused kirjandusdaamid vastavad üliagaralt kõigile küsimustele: kuidas kasvatada lapsi, kuidas teha poliitikat, kuidas muuta maailma, kuidas panna mees õigele kohale – see asub pesumasina ja toiduainekoti vahel.

Väga menukaks on muutunud ka nõndanimetatud autobiograafilised raamatud (tavaliselt kirjutavad neid nimetud kirjandusneegrid) tuntud esinejatest, estraadilauljatest, ärimeestest, poliitikutest, Tšetšeenia sõdade veteranidest, ajakirjanikest, kurjategijatest, «seaduslikest varastest», pangatöötajatest, sõjaväe- ja miilitsaülematest, pornotähtedest.

Need on suunatud atavistliku teadvuse kõige häbiväärsematele soppidele, nad kustutavad janu saada teada, kes magas kellega, kuidas, mis asjaoludel, kui palju nõudis välja raha, mida selle eest ostis, mida varastas, mida tappes või vägistades üle elas. Sellistele raamatutele korraldatakse üüratu haardega esitlusi, kus laulavad kõige kallimad estraaditähed (50 000 dollarit üheainsa lavaleastumise eest!) ning pilluvad komplimente kõige äraostmatumad poliitikud ja kultuuritegelased.

Teleri ees istuvad lihtkodanikud, kes kangesti tahaks elada samasugust jõukat ja kuritegelikku elu, pilduda raha Pariisi poodides ja Monte Carlo kasiinodes, seilata jahil ja nautida päikest Diori supeltrikoos, juues ekstrakuiva martiinit, kargavad lausa püsti oma viletsatelt vanunud diivanitelt, kus sõid meeleheites keelatud dieetšokolaadi, ning tormavad raamatu järele, kindlustades sellele miljonilise tiraaži.

Halb kirjandus on nagu narkootikum – sellest on raske end võõrutada. See võimaldab elada illusioonide maailmas, unustada oma reaalsed probleemid ja mitte püüdagi neid mõistuse ja hingega lahendada, vaid ahnelt raamatut lehitsedes neist irduda.

Paljud mu tuttavad, filoloogid, arstid, ajakirjanikud, teadlased, on juba ammu langenud sellise kirjanduse ohvriks, veavad häbelikult naeratades neid väljaandeid tonnide kaupa Piiterist ja Moskvast kohale ning laenavad üksteisele, sõidavad nende saatel puhkusele, loevad õhtuti, mugavalt pleedi mähitud.

Minu etteheidetele vastavad nad umbes nii: «Ah, ma olen elu jooksul läbi lugenud nii palju häid raamatuid, nüüd on mul täielik õigus lugeda seda, mis mulle tõepoolest meeldib!» Halva kirjanduse ja televisiooni, selle maailma võimsaima isiksuse allasurumise masina reitingusaadete eesmärgid langevad ühte.

Hiljaaegu otsustati Moskva televisioonis korraldada eri kirjandusliikide esindajate kohtumine, kus pidanuks osalema massi-, lihtsalt hea ja elitaarse kirjanduse esindajad. Midagi ei tulnud välja! Kirjanikud sõna otseses mõttes sõimasid üksteist valimatute väljenditega.

Nimeka ajakirja Znamja peatoimetaja asetäitja, kirjandusteadlane ja -kriitik Natalja Ivanova, kes oli paigutatud eliidi hulka, ei soovinud istuda kõrvuti Mihhail Velleriga, tehes viimasele ettepaneku minna massikirjanduse esindajate juurde. Veller omakorda hakkas solvama Lena Leninat, kelle trükiarv on tema omast veel suurem, nõudes, et Leninat ei arvataks üldse kirjanike, vaid sootuks teise elukutse esindajate hulka.

Suur hulk Moskva kirjanikke elabki sõna otseses mõttes telestuudios, kaasas oma voodipesu ja välivoodi. Nad ei ole isehakanud, oh ei, nende eesmärk on kirjutada just nimelt head kirjandust ning mõnikord neil õnnestubki elu jooksul välja tulla millegi meeldiva ja huvitavaga.

Kuid ka neid on endasse haaranud teleülistuste kesktõmbejõud, neist saavad kõikjale kutsutavad asjatundjad, telemanukad, auväärsed poliitikud ja moralistid. Nende raamatud muutuvad üha tõtlikumaks, rahmivamaks ning kaotavad omadused, mis tõid kirjaniku teleinimeste sekka.

Ere näide on Dmitri Bõkov, kes viibis hiljaaegu Tallinnas ja kutsus esile ajakirjandusmaailma tohutu huvi. Ta töötab kõigis žanrites: on õpetaja, telesaatejuht, esseist, luuletaja, proosakirjanik, kirjandusteadlane ja õpetlane. Ta annab suvalisele küsimusele... suvalise vastuse. See on keskpärase, argise isiksuse lõbusa ja ülbe diletantismi musternäide.

Ta kirjutas Boriss Pasternaki suure biograafia ja sai kõikmõeldavad kirjandusauhinnad. Kohe pärast seda, juba mõne kuu pärast, andis ta sarjas «Väljapaistvate inimeste elu» välja uue monograafia, sedakorda Bulat Okudžava kohta. See ilmus edulainel. Raamat ise oli aga päris häbiväärne, koosnedes kõlakatest, juhuslikest paralleelidest, kaheldavatest seoste tõmbamistest.

Ühes kohas öeldigi otse: paljud lugejad ostsid selle raamatu, et saada teada, kas Okudžava läks perekonna juurest ära või mitte. «Vaadake siis,» kuulutab rõõmsalt Bõkov, «läks küll!» Niisugune on selle uurimuse esteetiline ja eetiline väärtus, rakurss, probleemiasetus. Ning ühtlasi alatuvõitu katse tõestada, et Okudžava oli halb inimene. Dmitri Bõkov kirjutab teravmeelseid följetone värssides, kuid see ei muuda teda veel heaks luuletajaks või proosakirjanikuks...

Latt on paigast ära: korralik keskpärane kirjamees, viibinud piisavalt teleekraanil, kuulutatakse kohe geeniuseks...

Tahaksin pöörata tõlkijate, kriitikute, lugejate, üldse vene kirjanduse vastu huvi tundvate inimeste tähelepanu ühele internetisaidile. Selle nimi on Žurnal’nõj zal (magazines.russ.ru). Sealt leiab kõige väärikamad vene «paksud» ajakirjad: Zvezda, Znamja, Družba Narodov, ja veel palju sellist, mida ei ole puudutanud tele-eetri «värskendav» puhang.

Seal ei ole vaja kuhugi kiirustada, seal oodatakse avaldamist teinekord aasta või kakski, seal makstakse kopikaid või ei maksta üldse midagi, aga just see on tõelise vene kirjanduse viimane saareke, kõigi nende võimsate traditsioonide järeltulija, mis on kindlustanud vene kirjandusele erilise koha maailma kirjandusmaastikul.

Kirjanduslikud eelistused on mõistagi maitseasi. Kuid ma julgeksin soovitada läbi lugeda saidilt Nikolai Krõštšuki romaani «Krugami Raja». See on traditsiooniline sügav vene proosa, mis analüüsib endale aega võttes inimese sisemaailma, kel on alati halvasti, kes tunneb alatasa kurbust, seda mitte mingite konkreetsete asjade pärast, vaid seepärast, et just nii ongi üles ehitatud mõtlev inimene: meie elu lühidus, armastuse püsimatus, tunnete hetkelisus muudab meid kõiki kaitsetuks tragöödilise teadvuse ees.

Või, palun väga, lugege parimat vene esseisti Samuil Lurjet, kes kirjutab oma kirjandusteaduslikes teostes silmapaistvast proosast, mis läheneb poeesiale. Ajakiri Zvezda avaldab praegu numbrist numbrisse tema uurimust XIX sajandi esimese kolmandiku kirjandusliku ja poliitilise olukorra kohta.

Tema sellised raamatud nagu «Razgovorõ v pol’zu mertvõh», «Uspehi jasnovidenija» ja teised avavad vene ja maailmakirjandust sootuks uudsete vaatenurkade alt – neid võiks tõlkida ka eesti keelde. Tegemist on briljantselt viimistletud proosaga, mida on raske ühest keelest teise ümber panna, aga ma usun, et eesti tõlkijad võiksid sellega toime tulla.

Muide, nii ajakiri Zvezda kui ka ajakiri Družba Narodov jälgib teraselt eesti proosa ja poeesia uudisteoseid ning toob vene lugeja ette nii neid autoreid, kes said tuntuks juba aastakümnete eest, kui ka noori autoreid, kajastades sel moel eesti kirjasõna püüdluste hetketaset.

Tuleb muidugi öelda, et Žurnal’nõj zalil on, nagu ka «paksudel» ajakirjadel, väga pisike auditoorium, trükiväljaannete tiraaž on ligikaudu 2000–3000 eksemplari. Pealegi, kui ka sealt tõlgitakse mõned väärikad teosed eesti keelde, ei tähenda see sugugi, et neid tabaks siin kadestamist väärt edu. Kui ma ei eksi, on nii Venemaal kui ka Eestis müügiedetabelites praegu eesotsas Boriss Akunin.

Ta on kirjanduse üleüldise labastamise esiisa, just tema on ümber kirjutanud «Kajaka» ja «Hamleti» ning kirja pannud terve detektiiviromaanide tsükli. Erinevalt naiselikust proosast nõuavad intellektuaalsusele pretendeerivad Akunini, Bõkovi ja teiste teosed pingutusi, mõnikord lausa tõsiseid pingutusi, et tekstist aru saada. Alles siis, kui oled pingutanud ja ponnistanud, hakkad mõistma, et see oli asjata...

Minu sügava veendumuse kohaselt väärib Venemaal ainult üks kirjanik oma skandaal­set kuulsust ning kogu õudu ja vaimustust, mida ta esile kutsub. See on Vladimir Sorokin, kelle sule alt on tulnud «Nastja», «Saharnõj Kreml», «Den’ opričnika», filmide «Kopejka» ja «4» stsenaariumid.

«Nastja» kuueteiskümneaastane kangelanna ootab kannatamatult, mil teda pannakse leivalabidale, lükatakse ahju, küpsetatakse ja asetatakse lauale. Mamma ja papa soovivad ju head ja teavad, mis on Nastjale parim.

Tõsi, surmapäeva hommikul nägi Nastja ema emmates, et «äratundmatu hambuline nägu rippus, surudes nikerdatud Amoreid riiulilt välja» (õhtul, kui Nastja lauale tuuakse, nimetab isa emmekest seaks ja tõpraks), ning seejärel hakkab kõik tema silme ees keerlema: pats siugleb püütonina, samovar noriseb katkendlikult, kellegi väga lähedase suurte küüntega, suitsust läbi imbunud sõrmed liigutavad ennast tema rinnal.

Aga siis on kõik juba möödas ning «ta lebas kuldpruunina ovaalsel liual, hoides kinni oma mustaks tõmbunud küüntega jalgadest. Teda ümbritsesid valged roosinupud, rinda, põlvi ja õlgu katsid sidrunilõigud, laubal, nibudel ja häbemekingul valendasid süütult vesiroosid».

Nagu Sorokinil ikka, imbub košmaar tegelaste ellu vargsi, ilmudes otsekui kingitus jõulupuu alla, haarates neid muinasjuttudega (eriti Anderseni omadega), ammutades jõudu turgenevlikust lüürikast, kogu XIX sajandi laisalt loksuvast suurest jõest.

Traditsioonid, printsiibid, elukorraldus, usk ja ideaalid, terve vankumatu vundament lööb vankuma ja variseb kokku uskumatult kergelt: selgub, et maailmas on kõik läbi imbunud julmusest ja vihast, mõttetusest ja metslusest, inimesed suudavad vaid täita oma tühja vormi, vabisedes selles nagu tarretis paika pandud vaasis.

Seda, millest kõnelevad Sorokini romaanid, Krõštšuki proosa, Lurje esseed, Jevgeni Reini ja Aleksandr Kušneri värsid, ei ole kunagi võimalik öelda lihtsate sõnadega ja kindla veendumusega. Ometi räägivad need just meist endast, meie elust, neist tähtsatest ja vaevavatest küsimustest, millele võid elu lõpuni vastata, ikka vastust leidmata.

Ja mis peamine, siin ei ole midagi peale hakata kiirustades, palavikuliselt, energiliselt. Siin tuleb peatuda ja kuulata seda, mis meedikute sõnul kaalub kaheksa grammi ja mida nimetatakse hingeks. Eks ole, tänapäeval tundub liigse luksusena vaevata pead mõtlemisega hingele, ent ometi võib seda luksust lubada endale kui tahes vaene inimene.

Vaesusest ja rikkusest kõneldes peangi ma silmas luksust, mida annab kokkupuude tõelise kirjandusega, ning närusust, mis tärkab kiirtoidu-kirjasõna tarbimisest.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane