Süüria sõjapõgenikud

FOTO: SCANPIX

Käisin eelmise aasta märtsikuus Tallinnas pagulaste konverentsil ning kuulsin, kuidas on Eestis hetkel lood pagulaste ja asüülitaotlejatega. Olin väga pettunud, sest Eesti riigi praegune praktika on võimalikult väikese arvu pagulaste vastuvõtmise poolt ning pagulaste võimalusi Eestis töötada limiteeritakse põhjuseta, kirjutab Postimehe lugeja Marta Kütt.

Miks ma toetan pagulaste vastuvõtmist? Tähtis on meeles pidada, et mitte keegi meist ei taha olla pagulane! Pagulased on inimesed, kes on sõja, loodusõnnetuse või muu põhjuse tõttu sunnitud oma kodust ja riigist lahkuma. Tihti on nende kodud elamiskõlbmatuks pommitatud, neid kiusatakse taga või kardavad nad oma elu pärast. Kui ükskõik kes meist või meie lähedastest oleks sellises olukorras, kas ei sooviks me, et nad saaksid oma elu uuesti alustada kohas, kus neid sellised ohud ei ähvarda? Kusjuures, palun meeles pidada, et on väga tõenäoline, et need inimesed pigem tahaksid oma koju tagasi, oma kultuuri ja lähedaste juurde, aga kahjuks pole see võimalik.

Eestlastel on suur kartus pagulaste ees tänu meedias kirjutatule. Kardetakse, et pagulased tulevad massidena. Tegelikult on tõenäoline, et Eestisse tuleks ainult paarkümmed inimest aastas, sest erinevatel põhjustel pole Eesti pagulaste jaoks esimene valik. Tihti on pagulased pärit riikidest, kus ilmad on soojad ja kultuur on elavam ning teistsuguste traditsioonidega, lisaks on ju eesti keelt raske õppida.

Pagulaste vastuvõtmise vastased toovad tihti ettekäändeks kartuse võõra kultuuri suhtes ehk tänases kontekstis islamofoobia eriti ISISe tõttu. On hirm, et nad tulevad siia ja hakkavad «muidusööjateks» ning sülitavad meie kultuuri peale. Siiski see on ainult kartus, sest meieni jõuavad meedia kaudu ainult üksikud negatiivsed juhtumid. Positiivsetest asjadest ju ei kirjutata.

Tihti tuuakse näiteks ka Skandinaavia riike, kus on pagulasi kümnetes tuhandetes vastu võetud. On tõsi, et nii Norras kui Rootsis on samadest riikidest pärit pagulased samadesse linnadesse elama kolinud ning see võib mõningaid probleeme tekitada. Aga kas pole sama mitte eestlastega välismaal, kes ikka otsivad enda lähedale inimesi, kes oleks nendega sarnaste harjumustega?

Järjekindla kritiseerimise asemel peaksime  endalt hoopis küsima, kas soovime aidata noori emasid, lapsi ja tööjõulisi mehi, kes oma elu jooksul on jõudnud kogeda meeletuid läbielamisi? Või anname teada maailmale, et oleme liiga uhked, et neid aidata. Sealjuures täielikult unustades, et aastatel 1941-1991 aidati eestlasi mitmetes riikides üle maailma.

Eesti praegune pagulaste vastuvõtmise statistika on väga kurb. Eestis tegutseva MTÜ Pagulasabi kodulehe järgi on Eestile esitatud 550 avaldust alates 1997.aastast ning 2014. aasta seisuga on neist ainult 75 vastu võetud.

Mina olen kindlasti selle poolt, et Eesti rikastuks teistest riikidest tulevate inimestega ning me aitaks abivajajaid. Olgu nad pagulased või tavalised inimesed, kes otsivad midagi uut oma ellu. Mida rohkem on välismaalasi, seda rohkem välismaalasi kartvad eestlased näevad, et nad on ka täiesti tavalised inimesed ning loodetavasti väheneks selle tulemusena ka ksenofoobia.