Esmatähtis on Vene piiri väljaehitamine

Siseminister Hanno Pevkur peab oma järgmise nelja aasta kõige olulisemaks tööülesandeks Eesti-Vene piiri väljaehitamist ja lubab ametnikkonna vähendamist alustada just ministeeriumist.

- Praeguses valitsuskabinetis olete üks väheseid, kes ei vaja sisseelamisaega. Ometi olite aasta tagasi nii lähedal peaministriks saamisele, kuid nüüd olete hoopis siseminister, kust tee peaministritoolini on väga pikk. Kas see trotsi ei tekita?

Nagu üks hea inimene märkis, pidavat ma olema taasiseseisvumise järgselt esimene inimene, kes pärast valitsuse muutust on siseministri ametisse tagasi läinud.

Tulles küsitud peaministriteema juurde, siis seda pole mõtet täna isegi arutada. Erakond on teinud oma valiku, erakonna esimees on Taavi Rõivas, valijad ja riigikogu on teinud oma valiku ning andnud talle mandaadi. Mina teenin Eesti rahvast nii nagu oskan ja selles ametis, mis mulle on usaldatud.

- Rusikat taskus pole?

Rusikat pole taskus kunagi olnud. Loomulikult jääb see aastatagune päev pikaks ajaks meelde. Oli väga segane ja sündmusterohke päev. Aga see ei tähenda, et ma oma praegust tööd südame ja armastusega ei teeks. Teen küll.

- Riigiametnike koondamine on kirjas koalitsioonileppes. Politsei on aastatega vähendanud enda koosseisu umbes tuhande inimese võrra, ministeeriumisse on juurde võetud umbes 70 inimest. Kummas teil on kavas kärpekäärid käiku lasta?

Ma olen öelnud, et politseis ja päästes pole enam kärpimisruumi. Näiteks politsei on viimase viie aastaga vähenenud reaalselt ligikaudu tuhande inimese võrra. Samas on näiteks kasvanud siseministeeriumi IT-asutus SMIT, mis on ka loogiline, sest varem seda polnud.

Kui vaadata ministeeriumi, siis enamik lisatöötajatest on kas ajutise iseloomuga – näiteks oleme tegemas Euroopa Liidu projekti lennureisijate andmete salvestamiseks, mis on ajutine töö – või seotud Euroopa Liidu raha administreerimisega. Kui aga küsida, kas ruumi ministeeriumi vähendamiseks on, siis, jah, on.

- Lähim kuu pakub loodetavasti mingi lahenduse eelmise aasta ühe suurema skandaali asjus. See on kaitsepolitseinik Eston Kohvri röövimine Eesti territooriumilt. Kas keegi kaitsepolitseis selle ebaõnnestunud operatsiooni eest ka vastutas?

20 ja rohkema aasta jooksul polnud siseministeerium kunagi kaitsepolitsei suhtes teenistuslikku järelevalvet läbi viinud. Eston Kohvri juhtumi puhul otsustasin selle teha. Vaadati läbi kõik protsessid, käsuahel – mõistetavatel põhjustel ma ei saa siin väga palju avaldada, kuid oma järeldused on tehtud.

- Kas Lefortovo vanglas istuv Kohver saab igapäevast välislähetustasu?

Keegi pole Estonit Venemaale lähetanud ehk pole ka välislähetuse tasu. Aga loomulikult pole tema palk kuhugi kadunud, ta on jätkuvalt Eesti Vabariigi teenistuses. See tähendab, et talle arvestatakse töötasu. Me abistame igati ka Estoni peret. Teeme kõik selleks, et Estoni pere oleks kaitstud ja hoitud.

- Mis on teie valitsemisalas käivatest asjadest teile kõige tähtsam?

Loomulikult on praeguseks peateemaks piir ja selle väljaehitamine. Mõistetavalt ei ole see kahjuks väga kiire protsess. Peame arvestama, et kogu idapiir ülevalt Narva-Jõesuust kuni alla Parmu külani on väga suur töö, mille väljaehitamine jaotub nelja aasta peale.

Aga väga oluline on üha suurema tähelepanu pööramine julgeolekuolukorrale ja sellele, et tagada julgeolekuasutustele piisavad vahendid põhiseadusliku korra kaitseks, ehk lisaks sõjalise riigikaitse arendamisele on üha enam fookuses sisejulgeoleku arendamine.

- Piiri väljaehitamine oleks tõesti üks päris asi. Ma loodan, et te tulete sellega toime kiiremini kui nelja aastaga…

Kiiremini on raske lubada, sest ehitustehniliselt pole võimalik kogu piiri – järve-, jõe- ja maismaapiiri – nii kiirelt välja ehitada. Kilomeetreid ja tehnilisi lahendusi on väga palju. Seal on hulk töid, alates kaabeldustest ja lõpetades füüsiliste rajatistega.

Minu mure on, et valitsus tervikuna mõistaks, et see investeering on vältimatu. Koalitsioonilepingus on see kirjas ja minu ülesandeks on seda valitsuse liikmetele pidevalt meelde tuletada. Järgmise aasta eelarvesse peame planeerima töödega jätkamiseks vähemalt paarkümmend miljonit eurot.

- Parlamendis tuleb lähiajal teemaks Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimine. See saab olema poliitiliste punktivõitude koht, kui väidetakse, et Petseri peaks ikka Eestile kuuluma. Mis minister sellistest seisukohtadest arvab?

Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel peab olema selgelt fikseeritud ja mõlema riigi parlamendi poolt kindlaks määratud piir. Kindlasti on võimalik elada ka ajutise kontrolljoonega, aga vältimaks kõikvõimalikke vaidlusi … Näiteks on meil Saatse saabas, kust inimesed läbi sõidavad. Kui aga juhtumisi läheb seal auto rehv katki, siis riskitakse teadmisega, et Vene piirivalve võib nad ebaseadusliku piiriületusega seoses vahistada, kuna Saatse saapas ei tohi teel seisma jääda.

Aga piirilepet pole vaja mitte vaid selliste üksikjuhtumite vältimiseks. Mõistame ju kõik, et ühe riigi jaoks on vältimatult vajalik kindlaksmääratud piiri olemasolu.

- Venemaalt on öeldud, et kolmandat katset ei tule.

Seda ei oska kommenteerida. Küll peame arvestama, et kui tahame välja ehitada väga hea ja tugeva piiri, siis oleks mõistlik seda teha sellel piirijoonel, mis meil lõplikult pidama jääb. Kogu piiri ehitamine maksab umbes 70 miljonit eurot, mis on liiga kallis selleks, et seda mitu korda teha.

- Piirivalve eriüksuse komplekteerimine käib ja piiri valvama otsitakse endiselt inimesi. Need konkursid pole osutunud töölesoovijate kvaliteedi poolest üleliia edukaks. Miks see nii on?

Põhjuseid on erinevaid. Olukorra parandamiseks oleme näiteks alustanud sisekaitseakadeemia eestvedamisel gümnaasiumites sisekaitselise eelõppe andmist. Lisaks juba olemasolevatele alustavad 1. septembrist Kagu-Eestis selle õppega kolm kooli. Just nimelt sel põhjusel, et piirivalvurile on oluline ka kohalike olude tundmine. Huvi on olnud päris suur. Ma loodan, et suur osa gümnaasiumis esimese tunnetuse saanutest otsustavad minna siis sisekaitseakadeemiasse ka õppima.

Üks lisafaktor on, et võiks natukene paindlikumalt vaadata neid, kes on juba tööturul ja tahavad tulla Eesti riiki teenima. Ka seal on mõtteid, vaatame, mis neist välja tuleb: näiteks päästes võib tulla tööle ja alles siis õppima minna. Võib-olla on see trend, mida tasuks laiemalt mõelda ka mujal.

- Palgatase algab politseis ja piirivalves 975 eurost ehk umbes Eesti keskmisest. Koalitsioonileppes on kirjas, et sisejulgeoleku inimeste palgad peaksid tõusma kiiremini, kuid kardetakse, et see tase jääb seisma.

Tasub meenutada, et veel eelmisel aastal oli miinimumtase 750 eurot. Kui majandus ei tõuse loodetud tempos, on suurest palgatõusust raske rääkida. Praegune nelja aasta majandusprognoos annab lootust, et palgad kasvavad. Valitsuses on kokkulepe ja arusaam, et teatud sektorid – haridus, kultuur, sotsiaalala ja siseturvalisus – peaksid palgatõusu protsendi osas olema eelistatud.

- Sellega on sisuliselt ju kõik valdkonnad nimetatud.

Kõik päris ikka ei ole. Omakorda on teatud sisemised piiritõmbamised. Eks ka meil on ministeeriumi valitsemisalas võimalik teatud ametitele veidi vähem ja teistele sellevõrra rohkem raha anda.

– Migratsioonipoliitikast rääkides, siis võrreldes eelmise siseministri Ken-Marti Vaheri ajaga on ministeeriumis toimunud humaansetel kaalutustel esitatud varjupaigataotluste osas meelemuutus. Kas nende toetamine on seotud Ukraina põgenike probleemiga?

Eelkõige jah. Seadus on siin üsna jäik ja lisakaalutluse sissetoomine oleks õigustatud. Taotlejate eelmise aasta hulka 2013. aastaga võrreldes on uute varjupaigataotlejate seas selgelt näha kõige rohkem ukrainlasi. Peamiselt Donetski ja Luganski oblastist. Seda olukorda vaadates oleks mõistlik kaalutlusõigusega anda lihtsamalt elamisluba näiteks kõige rohkem haavatavatele ehk siis väikeste lastega peredele ja eakatele.

Meenutades, et kui oli Teine maailmasõda, siis me ise eeldasime ka, et kui eestlased põgenevad sõja eest Rootsi, siis nad võetakse seal sõjapõgenikena väärikalt vastu.

- Politsei on muutnud oma senist uurimistaktikat. Kui varem tehti nägu, et kõikide asjade uurimine käib, siis nüüd öeldakse ausalt välja, et tegeleda jõutakse ainult oluliste asjadega. Milline on teie kui juristi ja poliitiku suhtumine sellisesse lähenemisse?

Tuleb olla aus. Tõsi on, et kõiki kuritegusid pole võimalik uurida ja avastada. Meie kuritegude avastamise keskmine protsent on üle viiekümne. Raskete isikuvastaste kuritegude puhul, nagu vägistamised ja tapmised, on see protsent oluliselt kõrgem. Ressurssi on seal rohkem ja täpselt nii tulebki seda võtta. Mida raskem on kuritegu, seda rohkem tuleb asjaga tegeleda. Mida väiksema kahjuga ühiskonnale kuritegu on, seda vähem on ressurssi selle uurimiseks ja see tähendabki, et kõike ei jõua uurida.

- Masskuritegevuse puhul ei jõuagi kõike uurida. Sellesse valdkonda kuuluv lähisuhtevägivald on uurimise prioriteet, millega tegeletakse, ja tavaliste jalgrattavargustega ei tegelda üldse.

Ühiskonnale ohtlikkuse seisukohast ongi need erinevad kuriteod. Ühel pool varaline kahju, teisel inimesega seotud kahju. Kui me räägime peksmistest, vägistamistest, mõrvadest, siis me kõik mõistame, et need ei ole rattavargusega võrreldavad kuriteod. Rattast on alati kahju, aga seda on võimalik uuesti soetada. Inimelu pole võimalik aga tagasi tuua.

- Uurimissuutlikkusest rääkides, siis USA föderaalpolitsei juurdlusorgan FBI koostas aastaid tagasi avastatud küberkuritegude maailma edetabeli ja esikümnest kolm olid Eestist alustatud asjad. Mõni aasta tagasi läks politsei küberkuritegevuse üksus laiali, kui selle juht lahkus tööle kaitsepolitseisse. Võimekus kadus, seda üritatakse küll taastada, kuid suur auk on sees. Me paistsime maailmas silma. Kuidas me sel võimalusel minna lasime?

Ma ei ütleks, et lasime sel minna. Tõsi on, et paljud asjad sõltuvad konkreetsetest inimestest. Küberkuritegevusest rääkides on selge, et selles maailmas toimetavad kurjategijad üha enam. Me proovime küberkuritegevuse uurimisvõimekust suurendada ja loodan, et see läheb meil edukalt.

HANNO PEVKUR

• Sündinud 2. aprillil 1977 Iisakus
• Haridus: lõpetanud 2002. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
• Töö: 2003–2005 Nõmme linnaosa vanem, 2007. aastal pääses riigikokku asendusliikmena, 2009–2012 sotsiaalminister, 2012–2014 justiitsminister, alates 2014. aastast siseminister
• Abielus, kahe lapse isa