Mustlaste deporteerimine Rumeeniasse kui päritolumaale tekitab küsimuse, et miks siis mitte juba Indiasse. Tundub siiski, et sellised deporteerimised Nebukadnetsari, Flaviuste, Stalini ja Hitleri kombel 21. sajandisse ei sobi. Kui see mood levib, võib Euroopa Liidule hingekella lüüa.
Ida-Euroopa maades on mustlasi rohkem olnud, nad on nende, ja mitte ainult nende, maade kultuuri – muusikasse, kirjandusse – oma jälje jätnud. Tarvitseb nimetada A. Puškini poeemil «Mustlased» põhinevat P. Tšaikovski ooperit «Aleko» või P. Merimée novellil põhinevat G. Bizet’ ooperit «Carmen». Nende teoste moraal on umbes selline: üritades piirata teise inimese vabadust, piirad veel rohkem enda oma.
Eestis oli 1930. aastatel 800–900 mustlast, kellest osa elas paikselt Laiusel; Paul Ariste on neist kirjutanud (1940). Natsirežiimi võidutsedes hävitati mustlasi Euroopas massiliselt, ka Eestis. Tegelikult tuleks püstitada kas või Laiusel hukatud mustlastele monument.
Kunstiga tegeleva inimesena meenutan K. Mäe ja V. Ormissoni maale mustlastüdrukust (1915), A. Johani lõputööd «Mustlaspoiss ja -tüdruk» (1933) ja teistegi pallaslaste – S. Trei,
A. Veeberi, R. Kaljo, E. Kõksi – töid vanadest ja noortest mustlastest, iseäranis A. Bachi suurepäraseid illustratsioone Tartus 1938. aastal Paul Ariste initsiatiivil välja antud bibliofiilsele mustlaskeelsele (eestikeelse tõlkega) raamatule «Mustlasmuinasjutud». Tunnetan selles suhtumist, mida oleks tore näha kestmas intelligentse traditsioonina tänapäeva Eestiski.
Iga rahva hulgas leidub kaabakaid, sellest ei järeldu veel midagi rahva kui terviku kohta.