Mihkel Mutt: kas geid oskavad vabadust hinnata

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et kogu ajalugu on inimese vabastamise lugu. Kunagi olid vabad vaid mehed, seejärel ka naised. Nüüd on järg laste ja homode käes.

Lapsed, homod ja ka naised ei saa aru, kui hästi nad tegelikult praegu elavad. Sellega ei taha ma öelda, et nad ei võiks veelgi paremini elada, aga siiski on alati mõttekas näha asju ka perspektiivis, suuna seisukohalt.

Elu paremaks muutumine ja üldse progress jäävad tihti abstraktseks. Näiteks konstateerivad seda ajaloolased, kui võrdlevad mingite ajajärkude vastavaid näitajaid.

Inimesed, kelle elus see edenemine toimub, tunnetavad seda edukäiku suhteliselt pinnapealselt. Noored sünnivad kohe uude paremasse maailma ning võtavad seda kui endastmõistetavat. Vanemad harjuvad sellega juba mõne aasta või kuu pärast. (Kelle asi, et kunagi tualettpaberit saada polnud!)

Vähe on neid, kes uuele ja paremale elule oma hinges imetledes tänupalvet peavad. Küll aga ärritutakse, kui selles uues ja paremas mingi tõrge tekib. Nagu Huxley ütles: tavamees ei täna tehnika progressi selle eest, et autod olemas on, küll aga vihastab, kui karburaator on nässus.

Kui mingi nähtuse ümber tekib palju kõma, võib jääda mulje, et see on hüppeliselt kasvanud. Aga ei pruugi nii olla. Näiteks mõnd liiki kuritegudest kuuleb iga teine päev, aga selle taga võib olla korrakaitsjate parem töö ning suurem avastusprotsent.

Võtame näiteks pedofiilia. 1950–60ndail polnud sellest kogu maailmas õieti kippu ega kõppu. Kas see tähendab, et seda polnud? Muidugi mitte. Pedofiiliat leidus paljudes süsteemides, mitte ainult katoliku kirikus. Aga seda ignoreeriti.

Praegu võib jääda mulje, et ilm on hukas. Täna avastatakse üks pedofiiliaring siin, homme teisal, alles paari nädala eest pandi Portugalis tähtsaid tegelasi trellide taha.
Asi on selles, et praegusel ajal tulevad säärased asjad päevavalgele.

Pedofiilia nagu ka kõik teised hälbed peajoonest on sama vanad kui inimkond. Aga nende ohvrid ei julgenud vanasti rääkida, perekond ja teised institutsioonid lämmatasid ja ahistasid. Tänapäeval on pedofiilia (ka potentsiaalne) ohver vabam kui iial enne ajaloos.

Kogu ajalugu on inimese vabastamise lugu. Kõigepealt loodusest, st näljast, külmast, paljudest haigustest, edaspidi paljunemissunnist, kehalõhnadest jne.
Seejärel vabanes inimene mitmete institutsioonide survest. Murdus perekonna ning külakogukonna absoluutne võim. Kirik ei olnud enam kõikvõimas.

Lindpriiks kuulutamine või kirikuvande alla panemine ei võrdunud enam surmaotsusega.

Teisel tasandil võime jälgida, kes järk-järgult vabanesid. Kunagi olid vabad üksnes mehed, neistki kolm «seisust». Siis vabanesid linnainimesed. Ajapikku said ka alamklassid valimisõiguse ja kodanikuvabadused. Orjapidamine lõpetati.

Siis vabanesid – vähemalt seaduse silmis – naised. Vabanesid (läänes) teist värvi ja usku inimesed. Kui 20. sajandi esimestel kümnenditel tekkis (linna)noortel oma töö ja teenistus, siis vabanesid nemadki.

Nüüd on järg laste käes. Vanemate õigused on vist piiratumad kui kunagi varem ajaloos. Ei saa lapsi enam õieti karistadagi, neile elukaaslase valikust rääkimata. Kas olid kunagi varem mõeldavad mingid õpilasomavalitsused, laste parlamendid ja muu seesugune!

Õpetaja ja õpilase suhetes on vaekauss kaldunud järjekindlalt õpilase poole. Kas on kunagi varem olnud ajajärku, mil õpilane võib seaduslikult protesteerida talle pandud hinnete vastu? Või e-kool – kellele on see rohkem kasulik? Õpilase elu teeb see mugavamaks, aga õpetajale toob jälle lisakohustusi.

Mõnedes riikides on juba vastu võetud seadused, mis keelavad vanematel lapsele laksu anda. Ent kuidas on lood vastupidisega, st kui laps ihunuhtleb vanemat inimest? 8-aastane paneb vanaemale pommi voodi alla (ta õppis selle valmistamist internetis). Mis selle väikse võrukaelaga ikka peale hakata!

Tootjad ja kaupmehed orienteeruvad lastele ja noortele rohkem kui iial enne. Viimased teavad, kuidas «asjad on». Vanem inimene ei ole tänapäeval tarkuse hoidja, vaid sabaslohiseja. Sest elutarkus, mida vanasti tõesti vaid eakas valdas, on tänapäeval raamatuteks kirjutatud ja mikrofoni loetud ning seda saab osta laadatelgist mõne euro eest.

Lapsevanemad on arglikuks ja kohmetuks muudetud. Neid võib pilgata ja isegi mõnitada. Kuidas vanemad inimesed üldse julgevad tänavatel kõndida? Vahel tundub mulle imelik, et inimesed ikka veel lapsi saavad. Tõenäosus, et lapsed hakkavad oma «tekitajaid» pidama absurdseteks nähtusteks, on üpris suur.

Kokkuvõttes: ajaloos pole kunagi varem olnud nii hea laps olla kui praegu. Kõik trumbid on nende käes. Aga kas lapsed ikka kujutavad ette, kui õnnelikul ajal on nad sündinud, kuidas neil on vedanud? Selmet karjapoisina oktoobris kuhja all kükitada ja külmetada, nagu luuletas August Alle «Eesti pastoraalis».

Ka homod elavad kindlasti kõige paremal ajal, mis ajaloos nende jaoks siiani  olnud. Vahepeal pooleteise tuhande aasta jooksul kuulis geidest ja lesbidest ainult vihjeid ja kuulujutte. Neid justkui poleks olnudki. Kui palju varjatud traagikat sellest on sündinud, seda ei suuda keegi kokku arvata. Selle valgusel peaks ainuüksi võimalus avalikult gei olla tunduma taeva kingitusena.

Oscar Wilde’i ajal sada kümme aastat tagasi polnud geibaare, -meediat ega muud sarnast. Tsiviilpartnerlust oleks peetud hullumeelsuseks. Seegi on järjekordne aste inimese vabanemise teel. Kas geid oskavad seda hinnata?

On öeldud, et homod räägivad liiga palju ja et nendest räägitakse liiga palju. Aga näiteks naisõiguslased rääkisid ja võitlesid ligi sajandi, enne kui saavutasid valimisõiguse.

Paarikümne aasta eest läksid meilt ära intelligentsemad venekeelsed inimesed. Sellest on kahju. On üllatav, et paljud intelligentsed homod ikka veel Eestis elavad ega ole läinud sinna, kus nende elu oleks palju pingevabam.