Ka põllumajanduses kehtivad turureeglid

Maaeluminister Urmas Kruuse (49) sõnul peaksid toiduainetööstusettevõtted, nagu seakasvatajad, pidavalt jälgima olukorda turul ja küsima endalt, mille jaoks nad toodavad.

- Kuidas mõjus teile ministritooli vahetus?

Poliitikuna pead alati arvestama ühega: kui rahvas on andnud sulle mandaadi, siis pead mingil hetkel võtma vastutuse. Kui [Reformi]erakonna esimees ja peaministrikandidaat [Taavi Rõivas] tegi mulle ettepaneku olla valitsuses, siis olin valmis seda vastutust kandma. Poliitikuna ei ole mina pidanud valima mugavuspositsiooni.

- Olete Eesti esimene maaeluminister. Öelge, mis põhjusel otsustas võimuliit muuta põllumajandusministri ametikoha nimetust, olgugi et ministeerium kannab ikkagi sama nimetust edasi. Kas see on, nagu venelased ütlevad, «pakazuhha» (võltsparaadlikkus, potjomkinlus), näitamaks Eesti elanikele, et nüüd võetakse maaeluprobleemid käsile?

Põllumajandusministeeriumi haldusala ja tegevus ei ole ainult põllumajandus selle sõna otseses mõttes. Põllumajandusel on siin lihtsalt suur roll. Siin on ka kalandus, toitlustus ja palju muud maaeluga seonduvat.

Maaelu oma maa-aspektide poolest ongi tegelikult hulga mitmekesisem ning võimuliit ka märkas seda ja märkis, et peaksime käsitlema seda valdkonda hulga laiemalt.

Teame ka seda, et põllumajanduses on tootmine läinud üsna efektiivseks. Meil on tublisid suurettevõtteid, mis suudavad väga palju toota, mis tähendab seda, et nad vajavad järjest vähem inimesi. Teine pool on see, et meil on ka väikeettevõtlust ja väiketalupidamist, mis on minu arvates üks väga oluline osa maaelust.

Kui vaatame kas või maaelu arengukava eesmärke, siis tegelikult tahaksime, et igas tänapäeva talus oleks vähemalt üks talutöökoht, mis tähendaks, et sinna ei koliks ainult moodsad ettevõtmised. Meie infrastruktuuri areng on andnud võimaluse teha maal ka neid töid, mida võib-olla 10–20 aastat tagasi ei olnud võimalik teha. Olgu see IT-sektor, kunstivaldkond vms.

- Ütlesite, et võimuliit märkas probleeme maaelus, mida on vaja lahendada. Probleemid on ju olnud märksa pikemat aega. Teie partei, Reformierakond, on olnud võimutüüri juures päris pikalt. Miks ei saanud selle valuteemaga hakata tegelema näiteks kümme aastat varem? Näiteks luua juba siis maaeluministri ametikoht.

Kui vaatame ühelt poolt Reformierakonna osalemist valitsuses ja selle vastutuse võtmisest, siis minu jaoks on oluline, et erakond peab võtma vastutuse.

Kuna Reformierakond on olnud ikkagi suunaga ettevõtluse poole, siis oleme püüdnud edendada seda ka maal. Üks põhiküsimusi on, kuidas integreerida ettevõtlust maaellu, samal ajal kui üleeuroopaline või maailmatrend on linnastumine. Siiski võime olla täna natuke õnnelikumad: meie trendid ei ole nii reaktiivsed, kui need on Euroopas.

Mina ministrina soovin kindlasti, et maal elaks jätkuvalt inimesi, ning kui vaatame põllumajandust ja tootmist laiemalt, siis on küsimus ka selles, et maal elamiseks peaksid need töökohad olema rohkem väärindatud. Samuti peaksid sissetulekud olema suuremad.

Kui linnas on võimalik kergemalt teenida sama palju või rohkem, siis tekib inimestel kindlasti küsimus, miks nad peaksid maal elama. Jah, maal on elukeskkond – nii looduskeskkonna kui ka privaatsuse poolest – kindlasti parem kui ühes suures linnas, aga meie eesmärk peab olema see, et Eesti töökohad oleksid piisavalt hästi tasustatud, et suudaksime nende töökohtade kaudu toita nii oma rahvast kui ka eksportida.

- Kas saaksite nimetada mõnda konkreetset meedet, millega turgutatakse maaelu?

Üks nimetamist väärt meede on programm «Noored maale». Seda viiakse ellu ministeeriumite omavahelises koostöös. Selle projektiga tahame soodustada n-ö starti maal.

See tähendab: kui on vaja toetada infrastruktuuriga, olgu see vee sisseviimine, kaevu ehitamine või elektriühendus, siis meil tuleb need asjad kokku siduda ja seda toetada, kui see on vajalik ühele noorele maal elavale perele.

Veel on meil eraldi toetus noorele alustavale põllumajandustootjale. Seal on isegi eapiirang: see põllupidaja võib olla kuni 40 aastat vana.

Kui tahame programmidega toetada kultuuri, siis me ei saa maaelust rääkida ilma kultuurita. Maaelu tähendab ikkagi ennekõike kultuuri ning sellega kaasas käivat elustiili ja -korraldust, mille sees on ka töötegemine. Need on omavahel ühiskonnas hulga tugevamini seotud, kui esialgu välja paistab.

- Kas teile ei tundu, et see ettevõtmine on vägagi ambitsioonikas? Mulle tundub, et see on mõneti donkihhotelik võitlus tuuleveskite vastu, arvestades, et noortele meeldib rohkem lääne- kui maakultuur.

Ma ei nõustu teiega, sest arvan, et meil peaks olema siiski ideede elluviimisel usku. See usk peab olema samasugune, nagu uskusime oma vabasse riiki. Kui nüüd kaotame järsku usu teatud põhimõtetesse, siis on see minu arvates jätkusuutlikkuse koha pealt üsna keeruline.

Vaevalt keegi meist tahaks, et kõik inimesed elaksid linnas. Selle ideoloogiaga võiksime öelda, et Tallinna mahuks ära kogu Eesti.

Selles töös peavad olema väljakutsed. Meie kõikide töös on palju väljakutseid, aga kui suudame olla usaldusväärsemad, olla rohkem koostöös ja vähem kasutada ärapanemispoliitikat, siis arvan, et saame hakkama.

Ma ei näe vajadust, et peaksime vastandama väikeettevõtjaid suurtele. Samuti et peaksime vastandama linna- ja maainimest. Tõepoolest, maal elamine tähendab teiselt poolt ka teatud komplikatsioone, mis sellega kaasas käivad. See võib tähendada pikemaid sõite, vähem naabreid, mis tänapäeva inimesele võib tunduda sotsiaalselt probleemne.

- Räägime põllumajandusministeeriumi eelarvest, mis on sel aastal 346,7 miljonit eurot. Kas oskate öelda, kuhu läheb enamik sellest rahast ja kas aasta lõpus on tänu sellele märgata mingeid suuri muutusi?

Enamik rahast on suunatud ikkagi ettevõtlusesse. Samuti läheb märkimisväärne osa teadustöösse. Mingi osa läheb selleks, et siduda kogukondi.

Rääkides kas või otsetoetustest, näeme, et selle rahaga on näiteks hoitud korras põldusid. Oleme ju tulnud ajast, kui ühel hetkel, osaliselt ka hoolimatusest, hakkasid põllud lihtsalt sööti jääma, võssa kasvama. Oleme püüdnud seda olukorda paranda. Arvan, et Eesti põld – kui räägime puhtalt põllust ja maast – suudab veel rohkem välja anda kui praegu ja niimoodi, et laseme tal vabalt hingata ja mitte hukka saada läbi intensiivsuse.

- Viimasel ajal on päris palju juttu olnud mootorikütuse aktsiisi tõusust, mis puudutab ka põllumehi. Juhul kui see tõesti tuleb, siis kas valitsus pole ehk mõelnud pakkuda põllumeestele aktsiisisoodustust või -vabastust nagu Lätis?

Kui rääkida põllumehest ja «sinisest kütusest» (erimärgistatud diislikütus – toim), siis nii valitsus kui ka mina ministrina oleme seda meelt, et see 27-protsendine määr, see soodusmäär sajaprotsendisest aktsiisist, mis praegu põllupidajatele kehtib, on oluline ja see jätkub. See on üks meede, millega tahame tegelikult põllumajandust toetada, ja tahaks ka sellest kindlasti kinni pidada.

- Viimasel ajal on päris palju kriise olnud Eestis toidutööstuses. Tahaksin küsida eriti sealihatööstuse kohta. Meil on päris palju (seakasvatus)ettevõtteid pankrotti läinud, ent keegi peab neid sigu ülal pidama. Kehtna vallas on tekkinud lausa probleem, sest neil käib see rahaliselt üle jõu, ning vald on palunud riigilt abi. Kui kiiresti lahendab valitsus lüngad seadustes, ja üleüldse, kes peaks siis nende sigade eest hoolitsema, sest neid ei saa ju nälga jätta?

Peame sellega arvestama, et ka põllumajanduses kehtivad turureeglid. Jah, meil on ühtne Euroopa Liidu poliitika, mis on üles ehitanud ka toetussüsteemi, aga siiski peame arvestama ka majanduse tavapärase, loogilise ülesehitusega.

Seakasvatuse puhul olid ju esimesed märgid tegelikult aastal 2011. Tollal sigade arv ja sealiha hind eriti ei kasvanud. Seevastu kasvas näiteks teravilja hind, millel on suur osakaal seakasvatuse kulust. Järgmine samm, mis andis meie seakasvatajatele hoobi, oli see, kui Venemaa ei lubanud enam neile vedada meie elussigu, mille järel keelati lõpuks ära ka meie sealihatooted.

Sellega seoses suutsid mõned ettevõtted oma tegevuse ümber struktureerida ja hakkasid sellest sektorist vaikselt väljuma või leidsid lahendused. Millegipärast osa ettevõtteid seda ei suutnud.

Kui vaatame seda Rey juhtumit (OÜ Rey Seakasvatuse pankrot – toim), siis nüüdseks teame, et firma vastu on viimastel andmetel 3,2 miljoni euro eest nõudeid. Siin on koht mõtiskluseks, kas see ettevõtmine oli jätkusuutlik ka pool aastat tagasi. Ilmselt on palju asjaolusid seotud selle otsusega, mille eest riik tegelikult ei saa vastutust võtta.

Oleme oma meetmetes ette näinud ka seda, et need väiksemad ettevõtted, kes tahavad seakasvatusest välja tulla, saavad ümberstruktureerimise jaoks toetust.

Seetõttu peame kogu aeg jälgima, mis toimub turul, ja küsima, mille jaoks toodame. Kui tahame lattu toota, siis ei ole seda väga mõistlik teha. Kui näeme selles lõppahelas tarbijat, siis peame küsima, millist toodet ta vajab, ning see on koht, kus saame selles sektoris väärindada, et põllupidaja ja kaubandustöötaja saaks head palka.

Urmas Kruuse

Sündinud 14. juulil 1965 Elvas

Haridus: lõpetanud Elva keskkooli (1983) ja omandanud ärijuhtimise eriala Audentese Ülikoolis (2004)

2002. aastast kuulub Reformierakonda

Elva linnapea 2002–2007, Tartu linnapea 2007–2014, tervise- ja tööminister 2014–2015

Maaeluminister alates 9. aprillist 2015

Abielus, peres kuus last