Marti Aavik: (massilise) sisserände kaks ohtu

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Marit Hermanni lugejakiri Postimehe veebis «Miks ma ei oota siia pagulasi ehk multikultist Rootsi näitel» on kahtlemata sisendusjõuline kirjeldus. Massimmigratsioonil on ohud, aga ohud on ka vastusteta jäetud fantoomhirmudel immigratsiooni ees, kirjutab Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik.  

Massiline sisseränne kultuuriliselt kaugetest maadest toob endaga tõesti kaasa terve rea probleeme. Nimetagem seda tinglikult esimeseks ohuks andes endale samas aru, et liiga suured üldistused ühes või teises suunas kipuvad olema valed, sest probleemide põhjuste loetelu on kirju. Andkem endale ka selgelt aru, et selline massiimmigratsioon pole Eestis käegakatsutav probleem ning pigem on meie reeglid (olnud) ahistavad ka kõrgetasemeliste spetsialistide sisserände osas, keda me ülikoolid ja ettevõtted väga vajaksid. Samuti ei tasu unustada, et Rootsi inimeste valdav enamik on demokraatlikel valimistel andnud hääle erakondadele, kes ei ole immigratsiooni vastu.

«Peavool» tondiga ei tegele, aga peaks

Teine oht on aga tondi nägemises ja eriti selles, et niisugustel viirastustel, fantoomteemadel on poliitiline hind. Sisserände, aga ka mitmete teiste erutavate küsimuste populistlikku vahtu löömine viib tähelepanu probleemidelt, millega ühiskonnad peaksid tegelema, et ellu jääda ja konkurentsivõimelised olla. Kusjuures viimastega jändab paljukirutud peavool jättes suure hulga inimesi oma hirmudega üksi.

Massilise immigratsiooni teemal (ja teistel sarnastel) on poliitiline hind isegi juhul kui arvestatavat immigratsiooni ennast polegi. Euroopast annab tikutulega otsida riike, kus tegelik immigratsioonipoliitika oleks rangem kui Eestis või Soomes. Ometi oli immigratsiooni hädade kuulutamine üks hobustest, mis kandis neli aastat tagasi Soome parlamenti Timo Soini Põlissoomlased ning meil nüüd Helmete EKRE.

On väga mugav näidata näpuga süüdistavalt populistlike erakondade peale ja neid sildistada muuhulgas argumentum ad Hitlerum stiilis, olgu siis õiglaselt või ebaõiglaselt. See aga ei tee olematuks seda, et ühiskonnas on palju inimesi, kelle jaoks nende (võib-olla ülepaisutatud) hirm on reaalsus.

Klantspildid ega vaikimine pole lahendus

«Poliitkorrektsete» klantssõnumite edastamine keerulistel teemadel ei ole kohane viis neile hirmudele vastata. See ei asenda avalikku arutelu, kus massiimmigratsiooni kõikvõimalikud tagajärjed, nii head kui halvad, ausalt esile tuuakse. Unustatakse ära, et enamik immigratsiooni üle arutlejaid elab ise mõnusates aedlinnades või kultuurist kummis linnasüdametes. Need, kes väljast tulevad asuvad aga enamasti elama kehvemal järjel inimeste linnaosadesse. Piltlikult: kui kesklinnas välgutab haaravaid väiteid külalisprofessor ja krediitkaarti välisinvestor, siis kehvavõitu magala kortermajade vahel välgub nuga. Just sel - olgu tegeliku kogemuse või fantaasia - taustal on äärmiselt hoolimatu kõiki, kelle seisukoht immigratsiooni osas erineb paduoptimismist, halvustavate siltidega varustada.

Ma ei oska hinnata, kas Marit Hermanni väide selle kohta, et Rootsi ühiskonnas on immigratsiooni kehvad küljed maha vaikitud, vastab tõele. Küll on aga ilmne ka kaugelt vaatajale, et immigratsiooni vastustamisele keskendunud Rootsi Demokraatide edu eelmise sügise parlamendivalimistel lõi tasakaalust välja sealse poliitilise süsteemi. Kuna keegi nendega koostööd teha ei taha, siis tagajärjena on ka väga raske mistahes muid sisukaid muutusi ellu viia. Soomes on Timo Soini küll hoopis teist masti ja üpris mõistlik mees, ent tema nelja aasta tagune suurvõit ja vastuolud koalitsiooniläbirääkimistel tingisid saamatu kuueliikmelise valitsusliidu.

Meie kulutasime suure osa eelmisest aastast kooseluseadusele. Mõlema poole propagandistide laupkokkupõrke üks tagajärg on see, et nüüd on riigikogus ka noormehed, kes jauravad midagi lillast teerullist ja brigaadist – piinlik ja tüütu kuulata. Samasoolistel paaridel pole aga ikka tegelikke lahendusi, mida nad ootasid. Võib-olla oleks tulnud arvestada, et meil ongi hulk sotsiaalselt konservatiivseid inimesi, kes väärinuks argumentidega veenmist ja aega veendumiseks, mitte propagandistlikku alandamist.

Eesti «peavoolu vandenõulased» massilist immigratsiooni ei kavanda

Suurtelt kõigi teemadega, mh tõepoolest oluliste teemadega tegelevatelt erakondadelt ja tipppoliitikutelt nõuab erakordset osavust, et ühtaegu korraldada käegakatsutavat tegelikkust ja teisalt arvestada ning tegeleda hirmudega. Ettevaatamatus ses asjas võib vabalt tähendada, et ühel hetkel on käed seotud. Sellel ei tohiks lasta juhtuda. Eriti raskeks teeb kohaste lahenduste ja sõnumite otsimise silmnähtav oht laskuda populistidega samale, keerukate probleemide «lihtsa lahendamise» tasemele.

Kas Eestis on massiimmigratsioon kultuuriliselt kaugetest maadest käegakatsutav probleem? Ei ole. Kas «peavoolu vandenõulased» kavandavad midagi sellist? Ilmselt ei kavanda.

Koalitsioonilepingust leiame immigratsiooni kohta järgmised punktid:

«Toetame Euroopa Liidu piirivalveagentuuri tugevdamist, et seista vastu kiiresti kasvavale immigratsioonisurvele, toetame Euroopa Liidu sisenemis- ja väljumisregistri ellurakendamist ning uute piirikontrolli infosüsteemide kasutusele võtmist ELi välispiiril, mis võimaldaksid paremat kontrolli ELi välispiiri ületajate ja sisserändajate üle.»;

«Suurendame IKT valdkonna arendamiseks sisserände piirarvu, et Eestisse saaks elama asuda rohkem IKT valdkonna spetsialiste ning nende peresid.»