/nginx/o/2015/04/28/4009169t1he5b2.jpg)
Küsimus pole selles, kas Eesti peaks pagulasi vastu võtma, vaid kuidas seda tehakse ning võiks ja tuleks teha, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid juhatuse liige Andres Laiapea.
Andres Laiapea: Eesti peaks valmistuma kliimapõgenike vastuvõtuks (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on ühinenud ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga, nagu suur enamus maailma riikidest, võttes endale sellega konkreetsed kohustused. Mil määral neid täna täidetakse, see on vaidluskoht.
Pagulasseisundi konventsiooni artikkel 33 sätestab, et osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse, usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.
Euroopa Liidus oldud aastate jooksul on Eestile esitatud enam kui pooltuhat varjupaigataotlust, rahuldatud alla saja. Kas senine range praktika vajab selles osas ülevaatamist, seda aitaks hinnata uuring nende varjupaigataotlejate edasise saatuse kohta, kes ei ole endale siin varjupaika saanud.
Terve rea konkreetseid ettepanekuid Eesti pagulaspoliitika muutmiseks leiab MTÜ Pagulasabi aastaraamatust, mis on kindlasti kohustuslik lugemine kõigile, kes sel teemal kaasa tahavad mõelda.
Omaette suureks ning üha kasvavaks probleemiks on maailmas aga hoopis kliimapõgenikud, kes ei mahu praegu rahvusvaheliselt kokkulepitud pagulase definitsiooni alla ega kvalifitseeru sellest tulenevalt rahvusvahelisele kaitsele.
Uus probleem
Kliimamuutused on pannud liikuma miljoneid inimesi, kes otsivad sageli mitte ajutist kaitset, vaid alatiseks uut kodu. Nende häda ei ole väiksem kui tagakiusamise eest varjupaika otsivatel inimestel, aga rahvusvaheline kaitse neile täna ei laiene. See on probleem, millega Euroopal, sealhulgas Eestil, edaspidi ilmselt tõsisemalt silmitsi tuleb seista.
Kui tagakiusamise eest põgenenud pagulased saabuvad vähemalt idee poolest ajutiseks, kuniks olukord lähtemaal paraneb (tõsiasi, et varjupaigataotlejate hulgas leidub majandusmigrante, kellel ei ole mingit kavatsust kunagi kuhugi naasta, ei muuda üldist printsiipi), siis kliimapõgenikud võivad tulla kindla sihiga jääda.
On suur vahe, kas inimesed otsivad ajutist varjupaika või püsivat elukohta. Esimesel juhul ei saa neile esitada suuri nõudmisi integreerumiseks Eesti ühiskonda, aga teisel juhul oleks viga seda mitte teha. Igatahes on tegemist erinevate kategooriatega, millega peaks riik olema valmis tegelema senisest paremini.
Eesti on ja jääb tõenäoliselt veel pikaks ajaks väljarändemaaks, kust lahkutakse rohkem kui tullakse. Seda enam peaksime olema valmis lõimima neid inimesi, kes siia kuidagi satuvad.