Tõnu Runnel: kuidas iseendilt mitte varastada

Illustratsioon: Kaspar Kannelmäe

Et riigikogule valmistati hämmastavalt halb koduleht, mis maksis mitu korda rohkem kui auhindu võitnud sarnase funktsiooniga saidid, teavad nüüd vist juba kõik. Olukorras, kus kõik muu läks uue saidi sünni juures valesti, on lool siiski ka üks positiivne külg – saime võimaluse suurest sümboolsest veast õppida ja edaspidi maailma ägedaimale e-riigile kohaselt maailma parimad olla, kirjutab disainiagentuuri Fraktal partner Tõnu Runnel.

Asi läks katki kohe alguses. Tööd alustati nurgast, kuhu me riigi ise hangete korraldamiseks mänginud oleme – hakati dokumente tootma. Riigihanked on kafkalik õudusunenägu, kus töö kvaliteeti mõõdetakse dokumendipaki sentimeetrite põhjal. Hanke korraldaja kandev idee ei ole mitte parima võimaliku töö valmistegemine, vaid enese ette kaitsmine kaotajate vaidlustuste, teostaja viilimise ja ajakirjanduse norimise eest.

Ja mis on avalikus sektoris veel parem kaitse kui lademetes sisutuid sõnu, mida me alasti keisri riietamise eesmärgil «analüüsiks», «dokumentatsiooniks» ja «uuringuks» nimetame? Kui jätta enesekaitse aspekt kõrvale, siis on kõigi nende dokumentide tootmine ju ka väga töö moodi. Õigusteadust õppinuna saan ma sellest lummusest hästi aru. Tegelikult on see sagedamini siiski vaid töö mängimine, cargo-kultus, kus töö moodi asjade tegemisega püütakse soovitud tulemust esile loitsida. Disainitulemid on meie e-riigi väljunditel aga parimal juhul vaid talutavad.

Ent see ei pea nii olema. Erasektoris sünnivad võimsad, pilkupüüdvad ja oma sõnumit inimesteni viia suutvad kodulehed üsna õhukese dokumendifaasiga. Töö tegemiseks tasub tööd teha, disaini loomiseks tasub disainida.

Jah, kodulehtedest enam on tõepoolest tarvis tehniliselt keerukaid süsteeme luua ning selleks ei piisa paarist leheküljest briifist ning kahest koosolekust, mis on vedavaks jõuks enamikul veebiprojektidel. Ent see ei ole teemaks riigikogu välisveebi juures. Selle oleks saanud valmis ehitada… tööd tehes. Selle asemel läks aur – ja raha – sellele, et toodeti nii palju sentimeetreid dokumentatsiooni, et seda polnud ajakirjanikele lugemiseks võimalik saata, nad pidi riigikogusse aukartustäratava pakiga tutvumiseks ise kohale sõitma.

Aga ka siis, kui eeltöö nõuab palju spetsifitseerimist, ka siis on olemas parem meetod kui see ajast ja arust lähenemine, kus tööle eelneb kuude- või aastatepikkune elukauge teoreetiline «läbimõtlemine». Praktikas on oluliselt tulemuslikum iteratiivne mudel, kus suur plaan jagatakse väiksemateks tükkideks ja teostatakse ükshaaval, lühikeste teravalt planeeritud sööstudena, vahepeal tagasisidest õppides ja järgmisi plaane kohendades.

Miks disain üldse oluline on? Riigikogu kantselei haldusdirektor tõi televisioonis disainerite kriitikale vastuseks, et neil on tõsine asutus, nemad teevad tööd ja see pole mingi tsirkus. See on ebakompetentsuse tase, mis kogu loo kenasti ära raamistab.

Disain ei ole paraku kunst ega tsirkus, see on midagi rajult, fundamentaalselt erinevat – see on lahenduse läbimõtlemine kasutaja seisukohast. Ülesande lahendamine selliselt, et sa astud kasutaja kingadesse, samastad end temaga. Disain on kasutatavus. See on iga tööetapi esimene ülesanne, ilma selleta pole ühelgi järgmisel sammul vähimatki mõtet. See on töö, mida riigihangetes vahele jätta armastatakse ja dokumentide pastakast väljaimemisega asendada tavatsetakse.

Viga on süsteemne – disainihankeid viivad läbi inimesed, kellel puudub ettevalmistus nii tellimiseks, vajaduse hindamiseks kui ka töö vastuvõtmiseks. Aga teate mis? Riigiasutus ei peagi tegelikult ise disaini tellimiseks kompetentne olema. Mida teeb eraettevõte siis, kui neil vajalik kompetents puudub? Ta palkab projekti läbi viima sobiva inimese.

Teiseks pakub disain distsipliinina midagi, mida näiteks tarkvaraarenduses teha ei anna. Disainihanke asemel võib väljast kaasatud spetsialistide toel ka disainikonkursse korraldada. Eelvalikuga, tasustatult. Täpselt nagu arhitektuuri puhul tasapisi heaks tavaks hakkab saama.

Mõlemad distsipliinid tegelevad avaliku ruumiga, üks lihtsalt elektroonilisel maastikul. Konkursi õnnestumise kaalukeeleks on praktikas kogenud, teravad korraldajad ja hindajad ning lihtne, selge ja sisuline lähteülesanne. Vaba tehnilistele detailidele keskendumisest. Eesmärk oleks kaasata parimad disainerid, rakendada nende vahe mõttetöö avalikku teenistusse. Meil on ellu kutsutud disainikeskus, mis oleks kindlasti huvitatud kas selliste konkursside läbiviimisest või vähemalt nõustamisest. Olulisemate objektide puhul ei peaks sobivaid teostajaid ainuüksi Eestist otsima – täpselt nagu arhitektuurikonkursside puhulgi.

Riigikogu välisveebi disain ja tehniline teostus olnuks muidugi suhteliselt väike projekt, mille saanuks läbi viia ka ilma konkursi ja riigihanke 10 000-eurosesse lõksu sisse jooksmata. Ettekujutus, et selle projekti pidi ilmtingimata suuremalt ette võtma, siseveebi ja sisuloomega koos tellima, on liigse rahastuse tingimustes tekkiv ebaterve fantaasia.

Väiksed, tugevad disainimeeskonnad sellistel üüratutel hangetel reeglina ei osale. Neis on lihtsalt puudu juristid, projektikirjutajad, «kasutajakogemuse analüütikud», «SEO spetsialistid» ja muud tegelikuks tööks ebavajalik seltskond. Küll aga on neis tööl inimesed, kes puuduvad omakorda riigihangetele spetsialiseerunud projektikirjutamisfarmidest. Need inimesed on disainerid. Kaasamaks häid disainereid, telli head disaini, mitte surnud dokumente, mõttetuid koosolekuid ja ebapraktilisi lepinguid.

Kui siit kaugemale minna, siis võiksime võtta eeskuju Taanist ja UKst, kus riigi juures on oma disainiettevõte, mis teeb ära ettevalmistava töö, valib välja teostaja ning aitab riigiasutusel töö tellijana ka läbi viia. See aitaks juristide asemel disainerite kaasamise ja kasutajate peale mõtlemise viia lihtsatest kodulehtedest ka kaugemale, avaliku sektori tarkvaraarenduse juurde. Näiteks tulevase IT-ministeeriumi üks osakond?

Kuni selle või sarnase muutuse elluviimiseni jääb kontroll disainiküsimuste osas inimestele, kes arvavad, et see on mingi ebavajalik osa süsteemist. Ebavajalik nagu kasutajad – küll oleks hea ilma nendeta rahulikult süsteemi arendada ja oma tööd dokumenteerida.

Praegu on paratamatu, et hiiglaslike tarkvarahangete juures tuleb ka disaini- ja kasutatavuse küsimused lahendada neilsamadel hanke võitnud suurtel progemisfirmadel, mis sageli ei oska disainiettevõtete hulgast kedagi adekvaatset kaasata. Nii pole kompetentsi puudumine suurtes hangetes tegelikult ühepoolselt riigi häda – kummalgi pool lauda ei osata kasutajale tegelikult mõelda ega disaini rakendada. Kui riik tooks siin tellijana laua taha kompetentsi, siis aitaks see ka teostajatel selles küsimuses edasi areneda.

Avalik sektor ei pea erasektorist tellijana kuidagi olemuslikult erinev olema. Ent sundides riigi ajama asju nii, nagu me ise iialgi midagi ette ei võtaks, taastoodame olukorda, kus riik saab meilt alati parimal juhul vaid keskpärast teenust. Minu pakutavad mõtted ei ole veel valmislahendus, ent sealt suunast paistab märgatavalt rohkem valgust kui disainiülesannete tavalise riigihankena lahendamise jubedast tavast.