Tarvo Siilaberg

FOTO: Erakogu

Vastsele haridusministrile valmistab muret, et munitsipaalkoolid kahanevad ja nende arv väheneb, kuid erakoolid kasvavad ja nende arv suureneb. Miks see on probleem, küsib Tartu Luterliku Peetri kooli direktor Tarvo Siilaberg.

Äsja haridus- ja teadusministrina ametisse asunud Jürgen Ligi iseloomustab Postimehes 21. aprilli ilmunud intervjuus üht Eesti haridusvõrgu probleemi järgmiselt: «Omaette probleem on, et kui riigil ja kohalikel omavalitsustel on õpilaste arvu kahanemise tõttu surve optimeerida haridusvõrku vähenemise suunas, siis erakoolid tegutsevad laienemise suunas.» Kantseliidist tõlgituna valmistab vastsele ministrile muret tõsisasi, et üldise õpilaste arvu langemise kontekstis munitsipaalkoolid kahanevad ja nende arv väheneb, kuid erakoolid kasvavad ja nende arv suureneb. Siit minu küsimus ministrile, millele ootan sama avalikku vastust: miks see on probleem? 

Kool saab kasvada vaid siis ja ainult siis, kui on lapsevanemaid, kes usaldavad selle kooli pakutava hariduse kvaliteeti. Kas keegi on haridus- ja teadusministeeriumis püüdnud leida vastust küsimusele, miks aina enam Eesti lapsevanemaid valib kristliku kooli, waldorfkooli või mõne muu erakooli kasuks?

Kui 2009/2010. õppeaastal käis erakoolides 5897 õpilast, siis 2014. aasta septembriks kasvas nende arv 7076ni. Kasv, mida iseloomustab ka allpool esitatud tabel, jätkub, kuni lapse hariduse valikul on põhiseaduse § 37 lähtuvalt otsustav sõna vanematel.

 

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

Üldhariduskoolid

603

598

585

573

566

558

545

540

532

540

..erakoolid

26

32

31

29

34

33

33

36

38

47

statistikaamet (http://www.stat.ee/58084)

Tänapäeval Eestis tekkivate ja tegutsevate erakoolide pidajateks on MTÜd ja SAd, mille on asutanud parema hariduse ja mõtestatuma kooli pidamise poole püüdlevad õpetajad ja lapsevanemad. Sellised koolid on kodanikualgatuslikud ja mittetulunduslikud haridusinitsiatiivid ehk vabakondlikud koolid: kogukonna- ja maailmavaatekesksed haridusasutused. Neis koolides õpivad tavaliste Eesti kodanike lapsed, kelle pere on selleks – näitlikult väljendudes – ohverdanud autoliisingu või iga-aastase päikesereisi. Kas need lapsevanemad lakkavad ainuüksi oma koolivaliku tõttu olemast kodanikud ja maksumaksjad ning muutuvad nendeks «teisteks», kelle lapsed õpivad erakoolis, mille kasvamine on ministrile probleemiks?

Usaldus on seotud vastutusega. Vabakondlikus koolis ei haju vastutus kooli pidamise eest. Eraõiguslike isikute liikmed vastutavad oma otsuste eest mitte üksnes moraalselt, vaid kohustuse mittetäitmisel ka materiaalselt – kes otsustab, see vastutab. Just selle peremehetunde tõttu on vabakondlik kool olnud munitsipaalkoolist ka kuluefektiivsem.

Lihtne näide: kui erakoolides on personalikulude ja majanduskulude protsentuaalne suhe u 75:25, siis munitsipaalkoolis on vastav suhe ligikaudu 60:40 – olen kindel, et vastav uurimus kinnitab mu väidet. Seejuures on kõigi vabakondlike koolide pidevaks kõrvaltegevuseks täiendavate projektipõhiste vahendite hankimine, et oleks võimalik investeerida kooli arendamisse – ehitada uusi hooned, remontida vanu, osta inventari, koolitada õpetajaid ehk kokkuvõttes «tegutseda laienemise suunas».

Minister Ligi väidab samas intervjuus, et «riigil puudub erakoolide puhul igasugune kulude optimeerimise ja kontrolli osa». Maksab meenutada, et oma eripäradele vaatamata on kõik erakoolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riiklikult kehtestatud üldised nõuded õppekava, kooliruumide ja personali kvalifikatsiooni osas, on vastutavad haridus- ja teadusministeeriumi järelevalve ees (põhiseadus § 37) ning esitavad iga-aastaselt ministeeriumile aruande kasutatud haridustoetuse kohta.

Kokkuvõtteks nendib minister, et «kultuurikomisjoniga riigikogus nüüd mõtleme, kuidas olukorda lahendada». Kooskõlas kehtiva koalitsioonilepingu eemärgiga arendada koostöös kodanikuühendustega «Kaasava koolikultuuri» mudelit (punkt 13.37) tuleks nendesse aruteludesse kaasata Eesti erakoolide kolm katuseorganisatsiooni: Eraüldhariduskoolide Ühendus, Eesti Kristlike Erakoolide Liit ja Eesti Vabade Waldorfkoolide Ühendus.

Vabakondlike koolide kui haridusuuenduslike kodanikualgatuste loomise ja kasvamise näol on Eestis käimas tegelik kooliuuendus, mida projektiraha kulutamise vajaduse asemel juhib haridussüsteemist endast lähtuv sisuline püüdlus usaldusväärsema ja lapsekesksema kooli poole.

Kas haridusametnikud ja poliitikud näevad seejuures puude taga metsa ehk üldist arengut, mis on arenenud demokraatia ja teadmusühiskonna tunnuseks? Vabakondlike koolide kohane teadvustamine haridusmaastikul ning nende võrdne kohtlemine koolivõrgu loomuliku ja orgaanilise osana on eelduseks lapsevanema tegelikule valikuvabadusele (st võimalusele valida) ja hariduse kvaliteedi üldisele paranemisele.

Riigivõimu reageering sõltub siinjuures sellest, kuivõrd mõistab poliitik kodanike ettevõtlikkuses usaldusväärset ressurssi ja kuivõrd tundub see talle optimeerimist vajava sebimisena. Kas elada kodaniku- või kliendiühiskonnas? See on valitsemiskultuuri ja tegeliku kaasava valitsemise küsimus.

Kaasaegse Eesti kooli juured on kodanikualgatuslikus ja eraõiguslikus koolis. Sellele võlgnevad oma olemasolu nii Treffneri, Westholmi kui Miina Härma kool, rääkimata Peetri või Toomkoolist. Vabakondlikke koole on läbi Eesti kooli ajaloo pidanud need, kes seda tahavad ja oskavad, mitte need, kes selleks on kohustatud.