Kristjan Puustusmaa

FOTO: Erakogu

Märtsis valisid hääleõiguslikud kodanikud uue, XIII Riigikogu koosseisu. Koalitsioonilepe kirjutati alla Toompea lossi Valges saalis 8.aprillil ja valitsuse moodustasid Eesti Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond. 9. aprill astus Riigikogu ees ametivande andmisega ametisse uus valitsus. Neljas kuningas löödi seekord juba koalitsiooni läbirääkimistel maha, kirjutab ettevõtja Kristjan Puustusmaa Postimehe arvamusportaalis.

Tere, mina olen 36 aastane kodanik ja ettevõtja. Olen teadlikult vaadelnud poliitikat ja poliitikuid umbes dekaadi jagu. Ma olen jälginud ja kuulanud debatte nii teles kui raadios, olen saanud lubadusi valimiste eel ning näinud seda, mis pärast saab. Ma olen näinud positiivset koostööd ja täiesti käsitlematut valet, süüdistamist, sopa loopimist ja kohtulahinguid, kus nii riigikogu liikmed kui kohaliku omavalitsuse juhid lasevad liugu maksumaksja peal, varastavad, ignoreerivad ja kõigest sellest hoolimata jätkavad oma tegevust nii riigikogus kui kohalikus omavalitsuses kas otsesel või kaudsel meetodil. Ma olen valinud ja toetanud neid, kes viimasel dekaadil on meie riiki juhtinud. Seni ma teadsin keda ma valin ja keda ma uskusin. See ei sobi enam mulle.

Esimest korda ja päris ausalt tunnistades pidin ma valides abi otsima mujalt. Oma suurima pettumusega eelkõige iseenda üle, pidin ma abi otsima internetis olevatest tööriistadest. Mul oli abi vaja sellepärast, et ma ei uskunud ega usaldanud enam. Mul ei olnud laual enam häid valikuid, vaid pidin langetama otsuse, kuidas kõige vähem petta saada. Nii kodaniku kui ettevõtjana.

Ma lootsin, et äkki seekord läheb nii, et ma ei pea muretsema, kahtlema ja pettuma. Aga see ei läinud nii. Tallinna linna keskkonnareostus levib viirusena edasi riigis ja seda reostust ei saa kuidagi lahendada hädaolukorra seadust järgides, sest vabariigi valitsus pole sellist probleemi kandnud hädaolukordade nimekirja. Varrukaid ei saa üles käärida PPA ja pääasteamet, sest neil pole volitusi. Seda saavad jälle ära teha ainult vabatahtlikud. Omast vabast ajas ja rahast, sest seaduseandja sotsiaalne vastutus pole siiani vastutust võtnud.

Usalduslik suhe

Kui ma 5 aastat tagasi ettevõtjaks hakkasin, siis ma uskusin, et mul on riigivalitsejatega usalduslik suhe ja nad teevad endast olenevalt kõik, et ettevõtjatel ja töövõtjatel läheb paremini ja luuakse lisaväärtust. Kõik saavad areneda ja ettevõtjad saavad stabiilsuse läbi mille nad saavad pakkuda töövõtjatele stabiilsust. Et majandus saaks areneda ja ka väikeettevõtjatega arvestatakse. Kahjuks ma ei tunne ja ei näe seda.

Ma olen ise teinud vigu nii isiklikus elus kui ettevõtjana. Ma olen pidanud vastutama ja vastu võtma otsuseid, mis heastaksid varem halvasti tehtud otsused. Ma olen pidanud muutuma ja enda sisse vaatama, muutma oma mõtlemist ja käitumist, andma endale aru enda sotsiaalsest vastutusest ja käituma nii, et minu tuleviku otsused ei ole halvad valikud ning loovad minu mikro-maailmas lisaväärtust, usaldust ja stabiilsust. Ma pean pingutama ja tegema rohkem tööd. Kuid seda ainult ühepoolse partnerina, saamata sama vastu oma suurimalt partnerilt.

Mis siis lahti on? Miks ma seda siin kõike kirjutan? Ma kirjutan sellest sellepärast, et partner seda loeks ja saaks aru, et ta ei käitu enam heapartnerlikult. Nüüd ma panen oma jalad maha, hoian oma isiklikku riigipiiri ja ütlen seda mida pean õigeks. Sest mulle ei sobi selline partnerlus.

Ma soovin, et minu arvamusega arvestatakse ja mulle tagatakse stabiilne elu- ja majanduskeskkond. Nii ettevõtja kui kodanikuna. Ma ei taha kuulda ja näha enam seda, et see lisaväärtus mida mina oma mikrokeskkonnas loon, seda kasutatakse ära. Ma ei soovi, et minu lapsed saavad oma eluteele kaasa sellise pildi elust ja võimust, kus pole usaldust.

Ei ole kainet mõistust ja demokraatlikul viisil taastatakse sisuliselt pärisorjuse mõttelaad, kus keegi kolmas osapool võib igal ajal sekkuda minu ellu, võtta minu ja minu partneri ja meeskonnaga loodud kapitalist igal ajal rohkem ja rohkem. Ma tunnen minult ainult võetakse, loomulik majandamine tehakse keerulisemaks, luukase bürokraatia masinaid ning tööriistu, vabadust karistatakse ja toidetakse võõraid suid. Toidetakse neid inimesi, kes ise ei taha ajas ja ruumis muutuda ning neid, kes tegelikult abi ei vaja. Ma ei räägi inimestest, kes elavad allpool vaesuspiiri.

Mõisnik tuleb ja võtab

Aga ikka võtab keegi (kes tunneb ennast Mõisnikuna) seda mida heaks arvab. Tuleb ja võtab, sest ise omadega hakkama ei saa ja laenu võtta ei taha, kuigi saaks. Nende jaoks on lihtsam luua uus seadus, mis lubab seaduslikult võtta juurde. Nende jaoks on lihtsam öelda, et kui hakkama ei saa, siis muuda oma elu ja loobu oma elus asjadest, mida sa oma lisaväärtusega loonud või ostnud oled. Nende jaoks on lihtsam öelda, et nende eelarve on nii suur ja suureneb veelgi ning neil on juurde vaja ja parim viis selleks on võtta seda nendelt, kellel see juba olemas on. Nad saavad seda võtta sealt, kus lisaväärtus ja kapital on juba loodud ja ise looma ei pea. Sest siis võtavad laenu teised ja mitte nemad. Mugav on olla aktiivne tarbija passivse kapitali tootjana.

See ei sobi mulle, ei ettevõtja kui kodanikuna.

Ennevanasti Mõisnik ka tarbis ja karistas neid, kes ei allunud ja maksu ei maksnud. Mõisnik määras, kui palju midagi olla võib ja kui palju kulutada tohib. Sest talupoeg ei tohtinud puhata, pidada ilma loata pidu ja käia paremini riides, veel vähem sõita parema kaarikuga. Mõisnik oli rikas, ülbe, julm  ja määras reeglid. Sest kui ta seda ei teinud, siis talupoeg hakkas vastu. Ja seda ei tohtinud juhtuda.

Unustatud on see, et talupoeg hakkas vastu ja ihus oma vikatit ja harki sellepärast, et talt võeti kogu aeg midagi ära, ta pidi tööd tegema 16 tundi päevas ja pidi alluma igasugusele omavolile, mida Mõisnik omale võttis. Millegipärast on mul praegu sama rahutus sees oma kontori aknast välja vaadates, sama tunne. Tunne, et uus humaanne ja demokraatlik Jüriöö ülestõus on käärimas. Varsti tulevad kokku tulevased esiisad ja löövad Tallinnast vargad välja ja riigist muidusööjad. Siis on meie lastelastel ja nende lastel võimalus pidada üks väärikas lisapuhkuse päev perekeskis ja jutustada jutte, kuidas nende vaarisad ikke vastu võitlesid ja Suure Tõllu abiga maa vabastasid. Aga millist riigipüha meil tulevikus tegelikult vaja oleks?