Art Leete: Soome-ugri tõde

Art Leete Foto: Lauri Kulpsoo/Postimees/Scanpix

Jaan Kaplinski on paaril korral arutlenud sõnapaaride kaudu üldmõistete tuletamise üle soome-ugri mõtlemises (näiteks tähistab ersa ja mokša keeles seidet’-maksot («südamed-maksad») sisikonda ja kasoms-keletems («kasvama-tõusma») suurekskasvamist või komi keeles gut-tšag «kärbes-putukas» putukaid). Laiemad mõisted, millele selliste sõnapaaridega loogiliselt vihjatakse, on seekaudu tähistatud korraga tõsikindlalt ja määramatult, üksikasjalikult ja kõikehaaravalt, kirjutab Art Leete Sirbis.

Kaplinski näeb sellises mõistete loomise võttes võimalikku soome-ugri eos filosoofilist meetodit. Niisuguses korraga selges ja uduses tõeni jõudmises ilmneb soomeugriliku mõtteviisi omapära. Kaplinski tunnistab, et sõnapaaride abil mõistete kujundamine ei ole küll soomeugrilaste eripära, aga see on meile siiski ammusest ajast omane.

Soome-ugri tõde võib seega olla miski, mida väljendatakse osalise ebamäärasuse kaudu. Mulle tundub, et Kaplinski on omamoodi tõsikindlusetul moel, ent tabavalt kirjeldanud soome-ugri mõtlemises mingi hämara tundeviisi põhimõtet. Kui talle ilmnes see rahvaluuletekstides esinevate sõnapaaride üle mõtisklemise kaudu, siis mina võin sama kinnitada komi jahimeestega peetud vestluste põhjal. Etnograafiline kogemus kinnitab, et hämamine on komide seas suures aus.

Komi jahimeestel on hulganisti võtteid jutustamise käigus ebamäärasuse tekitamiseks. Etnograafilistes kirjeldustes näivad need nõuded süstemaatilised ja struktuursed. Kõige selgem ja rangem reegel on see, et kütt ei tohi täpselt öelda, kui palju ja milliseid loomi ta oli püüdnud. Jahimehed lähtuvad juhisest: püüdsid soobli, ütle orav. Taas tuleb lisada, et see ei ole mingi soomeugrilaste, ka komide eripärane kõnelemisviis. Kui asi puudutab jahisaaki, nõuab tõe nimel vassimist jahieetika. Püütud loomade hulga ja liigi täpne avaldamine toob kütile tema arusaama kohaselt kaasa jahiõnne kadumise.

Kui reeglid ongi lihtsad, ei tähenda see, et väljendatu on ilmne. Kui keegi väidab, et püüdis orava, ei pea see alati sooblit tähendama. Saagiks võis langeda ka nugis, jänes või naarits. Kuulaja võib olla kindel, et midagi on teates viltu, aga seda, mis täpselt juhtus, ta teada ei saa.

Komi jahimehejutud

Komi jahimehed on mulle kümnete tundide viisi rääkinud lugusid nendega metsas juhtunust.

Pärast päev läbi metsas hulkumist jõuame õhtul jahionni, keedame teed, sööme paar haugi-harjust ja heidame asemele. Siis hakkavad kütid jutustama, sest seda nõuavad metsavaimud. Ilma õhtuste juttudeta ei oleks neilt järgmisel päeval saaki loota.

Paljud lood on sellised, et ei ole võimalik mõista, kas kirjeldatu on tõepoolest toimunud või mitte. Tihti tundub jutt loogiline, aga midagi nagu ei klapi ka. Või vastupidi – kirjeldatu ei tundu eriti usutav, ent hiljem, kui järele mõtlen, näib, et kõik on enam-vähem tõsi. Näiteks selline lugu.

«Viskasime Šurikuga kuivikuid madalasse vette. Ligi ujus suur haug, seljauim ulatus veest välja nagu hail. Šurik võttis püssi ja lasi haugi maha.»

Selgus, et nii oligi: jahimees tulistas suure haugi surnuks. Haugi lõugade vahele võis inimese pea pista. Jahimehed proovisid ja see õnnestuski. Et kõrge seljauimega suur haug on komi usu järgi veevaim, siis näitab see lugu ka soome-ugri ilmapildi ähmasust. Kuigi kirglik ja osav kalamees Šurik peab animistlike metsaseaduste järgimist vajalikuks, ei olnud veevaimu tapmises midagi hullu. Kalaõnne üle kurtma ei ole Šurik pidanud. Komid veevaimust küll otsesõnu ei räägi, aga miks asjata kirjeldada haugi vaimu ilmumiskuju sarnasena? Ainus kahtlane koht on kuivikute peibutisena kasutamine, mida ma eriti ei usu. Tegelikult ei tea keegi, miks see suur haug ligi tuli.

Seda, mida ma selles loos usun, mida mitte, pole lihtne seletada. Tean midagi nende inimeste ja komi usundi kohta ning see võimaldab mul järeldusi teha. Pealegi on sedasama lugu rääkinud mulle veel paar inimest. Seega olen saanud võrrelda, mida ja kuidas keegi kõneleb. Selline mõistmisviis on omamoodi üksikasjalik, aga mitte eriti selgepiiriline. Samal ajal püüan järgida tõe tuvastamise moodust, mida kasutavad ka komid ise. Kord kõneles üks komi jahimees mulle, kuidas selliseid jutte mõista.

Tema kinnitusel ei mõelda jahijutte välja, aga neid ei tohi rääkida täpselt. Lugu peab kõlama nagu peaaegu tõde ja samal ajal tuleb kuulajad naerma ajada, et nad hakkaksid loo tõepäras kahtlema. «Jahimehed panevad midagi juurde ja võtavad midagi ära,» tõdes mu sõber. Kuulajad teavad, et midagi on jutus alati valesti, aga mis täpselt, ei ole teada. Jutustaja eesmärk on varjata tõde vale taha ja vastupidi, vahel teeselda valetamist ja mõnikord jällegi tõerääkimist. Isegi jahimeestel isekeskis on oma jutte mõista keeruline.

Tõe olemisviis

Komi jahimeeste lood koosnevad seega kultuuriliselt organiseeritud häma ja sulatõe segust. Võib küsida, et kui udune see soome-ugri jutt siis ikkagi on. Ühelt poolt on loogiline, et etnograafidele tunduvad jahilood segasemad kui küttidele ning see soodustab ebamäärasusele keskendatud teaduslike seletuste esitamist. Ent kui jälgida komi jahimeeste selgitusi, siis nendes ilmnevad loogilised seosed osutavad tõehägu väga peenele koostisele. Nad ei räägi otsesõnu, ometi peavad lood põhimõtteliselt tõele vastama.

Nagu jahimehed isegi selgitavad, on soome-ugri tõde kätketud faktide ja ebamäärasuse esteetilisse mängu. Ilma arusaamatust loova hämata ei ole ka tõde selle soomeugrilikus mõttes. Otsesõnu räägitut, täpset jahi asjaolude esitamist ei pea keegi tõeks, vaid uhkustamiseks. Nagu sõnapaaride kaudu väljendatud üldmõisted, nii eeldavad ka komi jahijutud arusaamiseks teatud metafoorset hüpet. Tõsiasjade kaudu tekitab soome-ugri tõde mõistetamatust, mida peab oskama ümber pöörata.